Autor: Andres Laiapea

Arsise jõulukontsert

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esinesid Pärnu linnaorkester ning Pärnu ja Viljandimaa kammerkoorid, toimus eile Jaani kirikus Arsise jõulukontsert, kus astusid üles Arsise kellade ansamblid ning rahvusooper Estonia solist Kristel Pärtna.

Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus viitas sissejuhatavas sõnavõtus mitteametlikule statistikale, mille kohaselt on Eestis kontserdisaalides kõige rohkem kohti tuhande elaniku kohta just Viljandis. See on täiesti usutav, sest selliseid saale on siin tõesti päris palju. Paha lugu on see, et nii võivad head kontserdid langeda sageli ühele ajale, nagu juhtus eile.

Kõigepealt esitas neli pala 12-liikmeline noorteansambel (kavas Sibelius, Liszt, Tšaikovski ning “Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!”). Arsise kunstiline juht ja dirigent Aivar Mäe rääkis samas, et Tallinnas tuli juba lumi jälle maha – Viljandis seda eile veel ei olnud, lihtsalt külmetas, aga täna hommikul sadas ka siin.

Seejärel toimus väike kohtade vahetus. Sel ajal, kui noorteansambel lahkus ja 8-liikmeline põhiansambel ennast valmis seadis, jagas Mäe oma muljeid hiljutisest reisist Liibanoni.

Muu hulgas rääkis, et oli seal inimestelt küsinud, miks nad sellisest pommiaugust, kus igalpool ümberringi käib sõda ja pidevalt käärib, ära ei koli, mille peale oli küsitud vastu, miks ta ise ei koli ära Eestist, mis asub samuti pingelises paigas, Venemaa külje all jne.

Kui mõelda, millega seoses Eestist rahvusvahelises pressis tavaliselt kirjutatakse, siis ei olegi tegelikult väga üllatav, et seal võib inimestele jääda mulje nagu oleks siin umbes sama rahutu koht.

Arsise kellade ansambel esitas pärast seda väikest pausi kõigepealt kaks lugu lihtsalt niisama, siis kaks sopran Kristel Pärtna laulu saateks, ühe jälle niisama ja veel kolm koos sopraniga. Lõpuks tehti ka üks lisalugu. Kogu kava sisaldas seega 13 pala.

Viljandis olid nad nüüd juba kahekümne kolmandat korda ning Mäe teatas, et tulevad ka paarikümne aasta pärast ikka taas esinema, kui elupäevi antakse. Samas avaldas ta arvamust, et ka publik on olnud neil siin kogu aeg sama.

Mina käisin neid eile kuulamas esimest korda. Sellest piisab. Kontsert oli tore ja korra tasub neid kuulamas käia, aga ma ei kujuta hästi ette, et seda iga aasta tegema hakkaksin või niisama plaadi pealt sellist kellamängu kuulaksin.

Kui kuulaks, siis midagi sellist, kus asi ei muutu päris tilinaks, vaid lastakse pikemalt kõlada üksikute kellade hääli.

PS. Paar väikest lõiku sellest kontserdist võib leida Instagramist, kuhu panen ka igasuguseid muid asju, mida ma alati siia postituste sisse ei manusta. Nii et tasub mind sealgi jälgida, mitte ainult blogi lugeda.

“Härmas Jõuluöö”

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esines Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, toimus eile kesklinna kooli väikeste majas Viljandi poistekoori ja meeskoor Sakala ühine jõulukontsert “Härmas Jõuluöö”.

Kõigepealt muidugi selgitati kohe, et see pealkiri on pigem ilus unistus sellest, milline võiks olla ideaalne ilm jõuluõhtul, kui kodus ja hinges on soojus ning õdus olla, väljas on aga selline natukene karge ilm. Samas pidi pealkiri iseloomustama ka kontserdi kava, mis oli veidi kirju, ettearvamatu, koosnedes osadest, mis omavahel päris loogiliselt kokku ei sobinud, aga moodustasid sellegi poolest huvitava terviku.

"Karulaane jenka" #viljandi #poistekoor #meeskoor #sakala #eesti #koorimuusika

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eesti Meestelaulu Selts alustas sel aastal meestelaulu elavdamiseks projekti, mille raames loodi mitmetes maakondades poistekoorid. Nii ka Viljandis, kus asja eestvedajateks said Riina Trumm ja Signe Ristisaar. Muide, ka mõlemad meeskoor Sakala dirigendid on naised, Kadi Ritsing ja Liisi Toomsalu. Nii et meestelaul areneb siin naiste käe all.

Poistekoor esitas sissejuhatuseks kolm lugu, neist tuntuim ilmselt “Väike trummipoiss”. Pärast seda räägiti, et koorilapsed on nagu lumehelbed, mis sulavad ära, ning vanemad peaksid neid hoidma, et nad ära ei sulaks, vaid laulaksid sama entusiastlikult ka siis, kui nad on juba suured lumememmed.

Seejärel esines meeskoor Sakala, kaasates ka noori soliste. Pärast sellist üleminekut esitati maestro Alo Ritsingu juhatusel tema poolt Gustav Suitsu sõnadele kirjutatud isamaaline “Mis oli see, mis juba lapsepõlves” (selle üks võimsamaid esitusi oli hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Ritsingu juubelikontserdil, mis on veebis järelkuulatav-vaadatav). Järgnes taas noorte solistidega laul, kuhu tulid ühtlasi sisse naishääl ja viiul – juba varem olid käinud läbi kitarr, kontrabass ja klaver.

Paar pala esitas meeskoor Sakala topeltkvartett Topelt Hellad Kellad. Üks hoogsam, teine rahulikum. “Kui jaamast lahkub rong, viib tervitusi kaasa, võõrsile veab soove häid,” laulsid mehed Dave Bentoni kunagist hitti, mille kirjutas Riine Pajusaar.

Pärast seda tuli “Aisakell”, mille kohta räägiti avameelselt, et see on 1850-ndatel Massachusettsis kirjutatud laul, mille kirjutamiseks kõrtsis istuvad muusikud võisid saada inspiratsiooni aisakellade helinast, aga “aisakellade helinaks” nimetati ka seda, kui tühjades viskiklaasides jääkuubikuid kõlistati. Samuti räägiti hiljem keerutamata, et “Pardike ja mooniõis” oli algses itaaliakeelses versioonis satiiriline kommentaar kristlike demokraatide ja kommunistide ehk kodanlaste ja töölisklassi vastasseisule 1950-ndate Itaalias.

Nende kahe laulu vahele mahtus veel kaks, neist üks Alo Ritsingu “Santa Maria”, mida kuulsin hiljem õhtul täiesti juhuslikult ka raadiost, kui selle korraks käima panin.

Kui “Pardike ja mooniõis” läbi sai, siis järgnes taas üks noorte solistidega laul, mis kujutas endast üleminekut kahe koori ühisele lõpuspurdile. Koos esitati kaks laulu, aga neist teine, “Karulaane jenka”, tuli kestvate ovatsioonide tõttu ka kordamisele.

Lahkudes kuulsin kuidas poisid seda veel ka garderoobis ja isegi tänaval omaette rõõmsalt edasi laulsid. Nii et üritus täitis ilmselt oma eesmärgi. Poistekoori järgmine esinemine on muide juba pühapäeval Viljandi jõuluhansal.

Elo Viidingu lookesed

Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood” on vaid paari tunniga läbitav jutukogu, mis sisaldab viisteist lugu – seega võib seda lugeda üle kahe nädala, kui võtta iga päev, näiteks hommikuti, läbi mõned leheküljed.

Mina lugesin õhtul ja ühe jutiga. See ei olnud hea, sest nii ei jätnud ma endale aega loetu üle mõtisklemiseks, sündmused ja tegelased kuhjusid liigselt üksteise otsa ega jäänud hästi meelde. Möödunud ei ole veel paari päevagi, aga enam ei piisa lihtsalt pealkirjade lugemisest, et kõik uuesti meenuks. Mõni pealkiri ei ütle mulle midagi.

Nii pean nüüd seda väikest raamatukest lehitsema, et oma mälu värskendada. Löön selle lahti suvalistest kohtadest ja loen mõned read – sellest piisab, et meenuks, millest konkreetne lugu rääkis.

Autor ise kirjutab saateks, et millegipärast saavad inimesed sageli pahaseks, kui nad tema raamatuid loevad. Mina pahaseks ei saanud ja mulle ei tundunud ta loetu põhjal otsustades ebameeldiv, antisotsiaalne ja kuri inimene.

Tõsi, kohati kehtib tema lugude kohta väide, et looming õitseb inimviletsusel. Need ei räägi sageli meeldivatest asjadest, näitavad maailma pigem hallides toonides, porise sügise karva mantlis, mis ei sisenda optimismi. Mitte et need tekitaksid päris musta masendust, aga neis lugudes mängib ikkagi mingi kurbnukker meloodia. Kaunis, aga raskemeelne, kuigi krutskeid täis. Ja lõpuks jääb suhu mõrumagus maik, mis on rohkem mõru kui magus.

Viiding ise kirjutab: “Kirjutamine eeldab suurt loovust. Loovust saab kindlasti määratleda üsna erinevatel viisidel, erinevatest eesmärkidest ja kontekstidest lähtudes, aga mina määratlen loovust kui võimet kehtestada jõuliselt isiklikku ja ebastandardset maailmanägemist eluliste nähtuste tajumisel ja selle kunstilisel väljendamisel.”

“Loovus jällegi eeldab keskmisest tugevamat enesekehtestamisvõimet ja kartmatut omapära,” lisab ta samas. “Ja kartmatust selle eest ka arvustustes tümitada saada.”

Kuna ma ei ole arvustusi lugenud, siis ei tea, kas teda on nüüd selle raamatu eest kusagil tümitatud, aga nende kaante vahelt võib leida ka päris läbinähtavaid torkeid teiste autorite pihta, näiteks selline lause: “Tal on käes meediakuulsus Ofelia Sokkineni ajalooline raamat, mille kaanel toretseb verise rinna ja väljakistud südamega naine, sinimustvalge lipp ainsaks alakehakatteks.”

Ei tea, kas Sofi Oksanen kah vahest raamatutele arvustusi kirjutab? Oleks huvitav lugeda, mida tema sellest Viidingu jutukogust arvab. Mõni Eesti väljaanne võiks tellida talt selle kohta arvustuse.