Marusja Klimova nime all ilmunud “Majake Bois-Colombes’is” on järg sama autori romaanile “Siniveri”, kohati esinevad neis samad tegelased (eelkõige kirjaniku alter ego Marusja), kuid loetav ka täiesti iseseisva teosena. Kui “Siniveri” pakkus lugejatele pildikesi elust Leningradis, mis ei olnud veel saanud uuesti Peterburiks, siis “Majake…” viib publiku 1990-ndate Prantsusmaale, kus ka autor ise toona mõnda aega periooditi elas.
Klimova kujutab prantslasi ja elu Prantsusmaal küllaltki tülgastavana.
Pierre ei pühkinud kunagi tatikolle ära, vaid tegi alati keelega lõmpsti ja neelas need ahnelt alla. See harjumus oli jäänud ajast, mil ta mööda Prantsusmaad ringi hulkus – tol ajal oli tal sageli kõht tühi ja ta sõi oma tatikolle, need maitsesid nagu teod, prantslaste lemmikroog, ja see pakkus veidi lohutust.
Tema tegelased, nende hulgas palju venelasi, sobravad toitu otsides prügikastides ning elavad maailmas, kus prantsuse meeste elu mõte näib olevat logelemine, seks ja joomine. Vene naisi kujutatakse samas nende eest põgenevate ohvritena.
Autori stiili iseloomustavad sagedased katsed teravmeelitseda. Kui naljakad tema vaimukused tunduvad, see sõltub muidugi lugeja huumorimeelest.
“Perse, perse!” vastas kaaslane talle vene keeles, sest Pierre suhtles põhiliselt venelastega, tema kodus elasid kogu aeg venelased. Just venelased olid talle õpetanud roppusi ja kõiksugu räigeid väljendeid, kuid mõnda sõna ta siiski ei mõistnud. Kui raevu aetud Galja ütles talle “vana sokk” ja “tropp”, jäi nende sõnade tähendus Pierre’ile kaua arusaamatuks. Tookord Pierre’i majas elanud vene kunstnikud Nastja ja Valera seletasid talle, et “vana sokk” – see on justkui “mõnus mees”, “oma jope”, “tropp” aga tähendavat “tarkpead”. Esialgu Pierre ei uskunud neid eriti, kuid pühapäeval, kui kohtas Olivier de Serre’i tänava kirikus väriseva peaga muldvana ätti, “vene valget”, kelle nupp enam eriti ei nokkinud, patsutas ta ätti õlale ja küsis:
“Noh, kuda läheb, vana sokk?”
Ätt vahtis talle häguse pilguga otsa ega vastanud midagi, ainult naeratas ebakindlalt, Pierre aga laksas veel korra talle õlale ja hüüdis:
“Oled ikka tõeline tropp!”
Kuid taas ei järgnenud äti poolt mingit reaktsiooni, vana vaid itsitas omaette. See veenis Pierre’i lõplikult nende sõnade positiivses tähenduses.
Rahvusküsimus ei ole romaanis kuidagi esiplaanil, kuid on seda sisuliselt läbiv teema.
Pierre ei pesnud ennast iialgi, ei puhastanud hambaid ega kõrvu – ta arvas, et sel viisil võib saada valgustatud ja ühineda täielikult loodusega. Pealegi tekitab näiteks harjaga pesemine inimesele liigseid kannatusi, aga kannatada Pierre ei tahtnud ja valu ta kartis. Samal põhjusel ei puhastanud ta ka hambaid, ta ei tahtnud raisata raha hambapastale, mille mõtlesid välja kapitalistid, et rikkaks saada! Kõik venelased on masohhistid ja armastavad kannatada, sellepärast leiutasid nad saunad, kus nad ennast vihtadega nüpeldavad. Aga prantslased – nagu Dima talle selle peale vastas – leiutasid lõhnaõli, et sopa ja sita haisu eemale peletada. Kuningas Loius XIV õukonnas polnud muide üldse kemmerguid ja kõik roojasid otse treppide ja pargipuude alla. Seda kuulis Dima Versailles’ ekskursioonil.
Kokkuvõttes jääb mulje, et Prantsusmaa on mitte tõotatud imedemaa, vaid lihtsalt üks mandunud mülgas.
Esmapilgul näib see olevat justkui dekatentlik romaan, kuid lõpus jääb kõlama teistsugune moraal. Kirjeldused inimeste allakäigust kulmineeruvad peategelaste osalemisega suurel homoparaadil, millele järgneb Marusja naasmine Venemaale.
Vene keeles ilmus “Majake…” 1998. aastal, kui Vladimir Putin oli alles FSB direktor ning paljud venelased nägid Läänes veel suurt eeskuju. Klimova maalib lugejatele Prantsusmaast aga just sellise roiskunud pildi, mis vastab ka uusreaktsionääride kujutlustele, kuigi ta ise ilmselt nende hulka ei kuulu.
