Suvi saab varsti läbi, käes on just paras aeg võtta kätte sellise pealkirjaga raamat.
Anders de la Motte (sünd. 1971) on tunnustatud Rootsi krimikirjanik, kes käis mõned aastad tagasi Eestis kirjandusfestivalil HeadRead. “Suve lõpp” on tema viies eesti keelde tõlgitud romaan.
Mina ei olnud temalt varem midagi lugenud ega ole tänapäeva krimikirjandusega tegelikult üldse kursis. Kunagi sai loetud palju selliseid autoreid nagu Agatha Christie ja Rex Stout, aga neile järgnenu on minu jaoks tundmatu maa.
Seega ei oska ma öelda, kuhu de la Motte sellel maastikul paigutub, kellega teda saab võrrelda või mida võinuks nüüd tema varasemate teoste põhjal oodata. Võtsin selle raamatu kätte ilma igasuguste ootuste ja eelarvamusteta.
Kiri raamatu tagakaanel ütleb: “Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul…” Samas lubatakse: “Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.”
Spoiler: lõpptulemus on tõesti üllatav, juba proloog juhatab eksiteele.
Minu abikaasa meelest oli algus parem kui lõpp. Ta leidis, et seda raamatut on üritatud kirjutada nagu filmi, aga lugedes ei mõju asjad nii nagu filmis, need muutuvad kohati liiga fantastiliseks, ebausutavaks. Nõustun selle hinnanguga.
Tõele vastab ka see, et raamatut on raske käest panna – me mõlemad lugesime selle läbi suht kiiresti, kuigi õhuke “Suve lõpp” just ei ole.
Lugu on kaasahaarav; kompositsioonitehnika väga hea, lausa eeskujulik. Peatükid on mugavalt lühikesed, tempo kiire.
Esimeses pooles toimub tegevus vaheldumisi 1983. aasta hilissuvel ning 20 aastat hiljem, kui kadunud poisi vanem õde taas minevikule näkku peab vaatama. Lugu antaksegi edasi põhiliselt läbi tema silmade. Tema hakkab täitma nö. detektiivi rolli.
Teises pooles jätkub jaht. Poisi õde peab jahti tõele, ja saab selle lõpuks kätte. See ongi suve lõpp.
Tunda on autori püüdu lugejaid pidevalt eksiteele juhatada. Või anda kätte niidiotsi, mis justkui kuhugi ei vii, kuid osutuvad lõpuks kildudeks mosaiigis, millest viimaks siiski pilt ette tuleb.
Aga eks nii olegi ju krimikirjanikel kombeks.
De la Motte töötas enne kirjanikuks hakkamist politseiniku ja turvajuhina. Seda tausta on antud raamatus samuti tunda.
PS. Raamatust on tehtud täna juttu ka ühes teises ajaveebis, kus leitakse, et eestikeelse väljaande kaanekujundus ei kõlba kuhugi. Mulle, otse vastupidiselt, tundus see kohe väga hea. Ja pärast lugemist veelgi parem. Annab üsna hästi edasi selle loo meeleolu.