Vaatasin eile ära “Joy”, mis nüüd ka Eestis kinodes jookseb.
See ei ole lihtsalt üks järjekordne lugu teemal “Julge unistada!”. “Joy” on huvitav film mitmel tasandil, kuigi võib-olla mitte päris igaühe tassike teed.
Lugu räägib Joy Manganost, kes leiutas narmasharja ehk mopi. Mina ei olnud temast varem midagi kuulnud ja mopid ei lähe mulle kah üldse korda. Peategelast kehastav Jennifer Lawrence ei ole minu lemmiknäitleja. Ausalt öeldes vaatasin ma seda filmi plakati pärast.
See meenutas sellist filmi nagu “Almost Famous” (2000), mis on üks lahe dramaatiline komöödia. “Joy” on rohkem humoorikas draama. Need filmid on umbes sama kreisid ja räägivad mõlemad trying-to-make-it loo, aga sellega sarnasused enam-vähem ka piirduvad, sisult ja vormistuselt on need küllaltki erinevad.
Samas tuleb pärast vaatamist öelda, et Lawrence võib tõesti olla uus Kate Hudson – tema tegelaskujud sobiksid talle hästi, kuigi Joy päris selline ei ole.
Teisest küljest võib see valmistada pettumuse tema fännikestele, kutsudes esile negatiivseid arvustusi, sest “Joy” ei ole üldse selline nagu “The Hunger Games” või “X-Men”. Hollywoodi standardite järgi ebatavaline, mõjub veidi euroopalikult.
Lisapunkt heliriba eest.
Režissöör David O. Russell on teinud samade näitlejatega, Lawrence ja Bradley Cooper, varem juba kaks filmi, kuid soovitan vaadata lisaks hoopis kolmandat, Susanne Bieri filmi “Serena” (2014), kus nad samuti koos esinevad (hoiatus: see on sünge film, kaugel naljast).