On aasta 2019. Kate põgeneb vägivaldse mehe eest, kes üritab kontrollida kogu tema elu, vanatädilt päranduseks saadud majakesse. On aasta 1942. 16-aastane Violet, keda vägivaldne isa hoiab kodus nagu puuris, joodetakse ühe mehe poolt purju ja vägistatakse. On aasta 1619. Ravitseja Altha viiakse kohtupidamisele süüdistatuna ühe mehe tapmises nõiakunsti abil.
“Enamikku selle romaani meestest kujutatakse lakkamatult nurjatutena,” märgiti ühes arvustuses, “ja osad lugejatest sooviksid selles osas pisut rohkem keerukust. Siiski on “Weyward” rahuldust pakkuv, hea ülesehitusega põnev ajalooaineline lugemine ja tervitatav lisandus feministliku “nõiakirjanduse” valdkonnas.”
Stiilinäide (lk 147-148):
Ma ei teadnud väga pikka aega, mida mu ema meie andest arvas. Kuid teadsin, mida minult oodati, seda juba lapsepõlvest peale. Lõppude lõpuks pani ta mulle nimeks Altha. Mitte Alice, mis tähendab aadlisoost naist, ega Agnes, jumala talleke. Altha. Tervendaja.
Ta õpetas mulle tervendamist. Ning ta õpetas mulle muidki asju.
“Räägitakse, et esimene naine sündis mehe kehast, Altha,” rääkis ta mulle kord, kui olin laps, seda olime kuulnud tol pühapäeval kirikuõpetaja suust. “Et ta tehti mehe küljeluust. Aga jäta meelde, mu tüdruk, et see on vale.”
Vahetult pärast seda, kui olime viibinud Daniel Kirby sünnitusel, ütles ta mulle seda. “Nüüd tead sa tõde. Mees sünnib naisest. Mitte vastupidi.” Küsisin ta käest, miks kirikuõpetaja Goode millegi sellise kohta niimoodi valetas.
“See jutt tuleb piiblist,” vastas ta mulle. “Niisiis pole kirikuõpetaja esimene, kes seda valet räägib. Ja mis puutub põhjusesse: mina usun, et inimesed valetavad siis, kui nad kardavad.”
Olin segaduses.
“Aga mida on kirikuõpetaja Goode’il karta?”
Ema naeris. “Meid,” ütles ta. “Naisi.”
Ent ta eksis. Meie olime need, kes oleksid pidanud kartma.
Selles romaanis leiduvad küll ka mõned mehed, keda ei ole kujutatud negatiivsete tegelastena, kuid üldiselt on selline soopõhine antagonism siiski üsna läbiv joon. Näiteks on üks mees, kes ei suhtu Althasse halvasti. Altha astub temaga lõpuks koguni omal algatusel seksuaalvahekorda, kuid ei soovi seejuures abielu ega armastust, vaid teeb seda üksnes seemne saamiseks, pereliini jätkamiseks.
Ei tea, kas see oli autori poolt taotluslik, aga selline inimese instrumentaliseerimine mõjus peaaegu sama tundetult nagu see, kuidas mitmed mehed käsitlesid selles romaanis naissoost tegelasi. “Peaaegu” on siinkohal muidugi liialdus – mehed olid ikka palju hullemad!
Emilia Hart on pühendanud selle romaani oma perele. Tegemist on tema debüütromaaniga. Kõige lõpus avaldatud tänusõnades on loetud üles väga palju inimesi, teiste hulgas kasuisa, isa, vennad ja terve rida muid mehi. Esimesena tuleb sugulastest aga ikkagi ema.
“Minu ema Jo. Sa inspireerisid mind iga päev oma tugevuse ja sitkusega. Tänu sinule olen feminist. Suur aitäh sulle, et toetad mind igal sammul. Ja loomulikult selle eest, et oled seda romaani mitu korda lugenud ja selle üle arutlenud. Ma ei tea, mida ilma sinuta teeksin,” kirjutab Hart.
Goodreadsi kasutajad valisid “Weywardi” 2023. aastal parimaks nii debüütromaanide kui ka ajalooliste romaanide kategoorias. Vaatasin, et see on jätkuvalt päris populaarne ja tänavu ilmus temalt juba ka teine romaan. Samas on keegi andnud vahepeal Emilia Harti nime all välja mingi e-romaani, millest see autor seal kategooriliselt lahti ütleb.
Tundub, et see võib vist olla üks selline juhtum, kus on lastud tehisarul raamat kirjutada ja topitud see parajasti populaarse autori nime kasutades veebi, et sel moel tema kuulsuse pealt teenida. Huvitav, kas või millal ka eestikeelses maailmas selleni jõutakse?
Tulles lõpuks veel tagasi kõnealuse romaani juurde… antagonistlike soostereotüüpide kõrval on selle loo kandvaks teljeks maagilise realismi mambo-tšambo ehk abi saamine üleloomulikest võimetest, mille abil peategelastest naised karistavad vägivallatsenud mehi.
Kujutan ette, et see võib mõjuda osale lugejatest lohutavalt või võimestavalt, aga praktikas tegelikult sarnastes olukordades käitumist halvavalt. Päriselt vägivallaga silmitsi seistes ei ole ju mingit kasu sellest, kui üritada oma mõtete abil asju juhtuma panna, midagi suunata. Selles mõttes… tore jutukas, aga naistel tasuks ikkagi minna ka enesekaitsekursustele, et oskaks ja suudaks vajaduse korral meestele kohe ise vastu panna, näiteks jalaga munadesse virutada vms.