Kööki jõudnud, täidab Iris veekannu, tõstab või külmkapist välja, pistab saiad röstrisse. Tundub kummastav teha kõike nii nagu ikka, justkui midagi poleks juhtunud. Tal on lihtsalt kogemata kombel üks hull vanadaam nädalavahetuseks külla tulnud. Iris peab isegi ümber pöörama, et veenduda Esme kohalolus. Ja seal ta ongi. Esme, unustatud vanatädi, istub tema laua ääres ja silitab koeral pead.
Mida teeksite teie, kui saaksite järsku teada, et teil on lähedane sugulane, kellest keegi ei ole mitte kunagi midagi rääkinud? Ja ta on olnud viimased 60 aastat hullumajas, mis nüüd eelarvekärbete tõttu sulgemisele läheb? Mida te teeksite?
Mida te teeksite siis, kui teid oleks 16-aastaselt ilma mingi arusaadava põhjuseta sellise asutuse seinte vahele suletud? Ja te sealt alles 60 aastat hiljem välja pääseksite? Mida te teeksite?
Šotimaal elav Iiri kirjanik Maggie O’Farrell laseb otsida vastuseid neile küsimustele oma romaani “Esme Lennoxi kadumine” lugejatel ja kahel peategelasel. Kolmas, kelle katkendlikud mälestused toovad sisse veel ühe salapäraseid sündmusi valgustava vaatepunkti, vaevleb Alzheimeri tõve küüsis.
Kõige vapustavam on selle loo juures tõsiasi, et sarnaseid asju on Suurbritannias tõepoolest aset leidnud. Kui seal taolisi kinniseid asutusi sulgema hakati, siis vabanes sealt täiesti terveid vanadaame, kes olid kõigi poolt unustatuna veetnud pea kogu oma elu sisuliselt vangistuses.
Autor ise rääkis ühes raadiosaates, et kirjutamiseks sai ta inspiratsiooni, kui luges 1920-ndatest ja 30-ndatest pärinevaid märkmeid patsientide sissevõtmise kohta. “See oli üsna südantlõhestav, jahmatamapanev lugemine,” märkis O’Farrel. “Kõik, mis selles raamatus mainitakse, kõik juhtumite kirjeldused on tegelikult tõsi. Seal oli naisi, kes koristati ära pikkadel jalutuskäikudel käimise, juuste kasvatamise või selle pärast, et nad ei tahtnud abielluda.”
Talutarest pärit eestlastel, kes on kasvanud (soost sõltumata) põlvkondade kaupa tööd rügades, on seda Briti kodanluse komberuumi (näiteks isa, kes on vastu tütre soovile minna ülikooli, sest ei taha, et tema tütred endale ise ülalpidamist hakkaksid teenima) kohati võib-olla päris raske kujutleda. Veel raskem on seda mõista. Seetõttu võib see lugu mõjuda lugedes isegi veidi ebausutavalt. Kuid ometigi on see tõepärane, küllaltki realistlik.
O’Farrell on avaldanud tänaseks seitse romaani ja ühe mälestusteraamatu, kõnealune oli järjekorras neljas ning on nüüd esimene, mis tõlgitud ka eesti keelde. Hea, ladusalt loetav tekst. Paljusid asju võib küll aimata ette juba enne, kui jutt nendeni jõuab, aga see näib olevat taotluslik, et lasta lugejatel põnevusega oodata, kas kõik tehtud oletused peavad ikka paika.
Lõpp on loogiline, kuid mitte päris selline, mida mina ootasin.