Luuletustega esinevad:
* Kai-Mai Olbri (Unenägudel on võime / mäletada tulevikku)
* Triin Soomets (kui meeldin hullule / kas olen ise hull /—/ kui meeldin koerale / kas ise olen koer)
* Lehte Hainsalu (Peipsisse! Peipsisse! laulsid lained, / enne kui läksid, et mitte iialgi naasta.)
* Jaan Kaplinski (Võin vaid paluda Jumalat / kes äratab ellu kõik surnud / ainult mitte mind /—/ kaugel pole päev kui ei ole enam vahet / kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik / või kõigi sõnadega eimidagi)
* Andrus Kasemaa (nüüd oleme vanad / kellest on saanud traktorist / kellest autojuht)
* Priit Kelder (Rohi sumiseb, õrnroheline tema. / Kuu liigub metsatukkade spaleeris.)
* Sirel Heinloo (üksinda pimesikku mängides / saab vähemalt valida / kas edasi kõndida / või paigale jääda)
Meelis Friedenthali “Vaim masinas” toob lugejate ette Georg Friedrich Parrot, kunagise Tartu ülikooli rektori, ja laiba, kellele ta oma mõttekäike tutvustab.
Juhan Voolaidi “Lõvi” (kogumikust “Läbilööjalammas ja marukoer”) viib seevastu Aafrikasse, kus turistid kohtavad rääkivat lõvi.
Maimu Bergi “Minister” ja “Clara” on pühendanud vanadele, üks räägib vanade armastusest ja teine surmast.
Toomas Haugi “Pärnu! Pärnu!” sisaldab lapsepõlvemälestusi suvisest Pärnust, emast, tädist jne.
Toomas Kall näitab aga ette kuidas Lauri Sommer tema arvates “Kevadet” kirjutaks.
Avaldatud on Berk Vaheri intervjuu Nikolai Baturiniga ja Aare Pilve intervjuu Maarja Kangroga. Ei räägita ainult kirjandusest, peatutakse ka ühiskonnal laiemalt, poliitikal jms.
Jaak Jõerüüt mõtiskleb riigimehelikkuse ja inimlikkuse teemal, märkides, et “riigimehelikkus ja inimlikkus ei tohiks ühegi riigitegelase ametist unistava inimese vaimus ja hinges olla teineteisest lahutatud”, kuid “paraku on inimlikud riigitegelased teretulnud ainult sellisesse ühiskonda, kus tõesti mõistetakse, et riigimehelikkust peab tuletama valemist, mille peamised komponendid on kogemus, professionaalsus ja empaatia.”
Peeter Olesk meenutab professor Karl Muru elu, töid ja tegemisi, tuues ära huvitavaid seiku ja tähelepanekuid kirjandusteadlaste töömailt.
Vahur Afanasjev kirjutab olmest ja kirjandusest, märkides, et olme on nagu kahe teraga mõõk – ühest küljest on see aidanud inimesi paremini mõista, aga teisest küljest on selle pärast ka palju kirjutamata jäänud.
Arvustused. Margit Tintso kirjutab Eda Ahi luulekogu “Sadam” kohta: “kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad.”
Leo Luks kuulutab, et noor Ivar Sild “luuletas nagu muistne prohvet või seestunu… /—/ Nüüd on lõõm aga leigunud ja seda puudujääki kompenseerivat vormiküpsust pole saabunud”, kokkuvõttes on tema “Mutant kuurinurgas” aga “eesti luule tublil keskmisel tasemel luulekogu, kuid pikale avaldamispausile järgnenud kaks raamatut uut kvaliteeti siiski ei näita.” Silla kaheksa varasemat luulekogu on vabalt allalaetavad.
Made Luiga kirjutab, et varjunime Köster taha peitunud autori “KrattPunktKomm” kohta: “Pärast esimest peatükki mõtlesin, et vaat kus nüüd lops, kas tõesti loen ühte väga head raamatut! Hüvad karakterid, napilt, kuid ammendavalt visandatud, mahlakas ja täpne keel, mõnus huumor. Tükk aega lugesin edasi sama tundega, siis aga pööras kõik kuidagi küsitavaks ja ma polnud enam nii kindel, mida ma õigupoolest käes hoian.”
Peeter Helme leiab, et Martti Kalda novellikogul “Viimsepäeva laupäeva hommikul” on “teatav ühisosa selle (ulme)kirjanduse žanriga, mida nimetatakse bizarro-ks. /—/ Ei tea, kas Kalda ise end teadlikult sedalaadi loomingu autoriks peab või ennast säärases kummalises traditsioonis käsitleb, kuid /—/ just veidrad, satiirilised ja kohati ka õudustäratavad tema novellid on.”
Mudlumilt väike lisandus Peeter Helme arvustusele I. V. “Aedniku päeviku” kohta, mis ilmus Loomingu juunikuu numbris.
Merlin Kotta kirjutab veidi XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosast, rõhuasetusega naiskirjanikel, nende teostel, märkamisel ja tunnustamisel.