Belgia kirjanik Jean-Philippe Toussaint ei ole Eesti lugejatele võõras autor. Eesti keelde tõlgituna on avaldatud tema üheksast romaanist seni kaks, “Vannituba” ja “Armastajad” (mõlemad tänaseks läbi müüdud), peagi on ilmumas “Põgenemine”. Toussaint on isegi Eestis käinud ja kevadel on teda taas oodata festivalile HeadRead. Tegemist on seega populaarse autoriga.
Mina ei olnud varem lugenud ühtegi tema kirjutatud teost. Loomingu Raamatukogus avaldatud “Tung ja kannatlikkus” (prantsuse keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Triinu Tamm) on kindlasti huvitavam neile, kes on seda teinud. Tegemist on kogumikuga esseedest, mis ilmusid algselt tema teoste kordustrükkide või tõlgete saatesõnadena, mõned ka iseseisvalt ajakirjanduses.
Toussaint kirjutab neis päevast, mil ta hakkas kirjutama (“Tol päeval vastu võetud otsus oli minu jaoks pigem ootamatu.”), oma töötubadest (“Tookord ma seda ei teadnud, aga tõeliselt hakkasin ma kirjutama siis, kui olin esimest korda pikemalt välismaal.”), enda lähenemisest kirjutamisele (“Mulle tundub, et kirjutamise juures on alati mängus kaks näiliselt vastuolulist mõistet: tung ja kannatlikkus.”), kirjutamisest endast ning mõningatest kirjanduslikest eeskujudest või mõjutajatest (Kafka, Proust, Dostojevski, Beckett), ka oma kirjastajast.
Kuna ma ei ole tema romaane lugenud, siis jäi osa jutust paratamatult veidi kaugeks, sest tegemist on ikkagi nende juurde kuuluvate tekstidega, mis on lihtsalt avaldatud ka eraldi kogumikuna, aga kuna see kogumik ei ole väga mahukas (rahulikult lugemiseks piisab paarist tunnist) ja tekstid on suhteliselt lühikesed, siis ei muutu see väga tüütuks, kannatab lugeda ka tema loomingut tundmata.
Kas need tekstid tekitasid minus tahtmise lugeda ka tema romaane? Ma ei tea. Võib-olla, aga võib-olla mitte.
Toussaint kirjutab, et hakkas kirjutama kuu aega pärast seda, kui tal sai loetud Dostojevski “Kuritöö ja karistus”. Ühes teises kohas kirjutab ta samas: “Kahtlemata ei ole Dostojevski suur stiilimeister. See polegi tähtis. “Kuritöö ja karistus” tabas mind lagipähe. “Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks,” ütleb Kafka. Kirves? Selle kirve – kirjanduse – sädelevat tera nägin ma esimest korda helkimas “Kuritöös ja karistuses”.”
Mulle jättis kunagi sügavama mulje Dostojevski “Ülestähendusi põranda alt”. Kafka täpne mõte (ühes 1904. aastal Oskar Pollakile saadetud kirjas) oli aga selline: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks. Seda ma usun.”
Mina seda usutunnistust ilmselt ei jaga. Ma tegelikult ei taha eriti lugeda raamatuid, mis mõjuvad nagu rusikahoop lagipähe või õnnetus, mis väga haiget teeb. Kui see on põhimõte, millest Toussaint oma romaane kirjutades juhindub, siis ei pruugi need mulle meeldida. Aga mõnda neist võiks ju kunagi siiski lugeda, et asjast täpsem ettekujutus saada. Selles mõttes tekitas see kogumik huvi küll.