See postitus võinuks ilmuda suuresti samal kujul juba nädal tagasi, sest raamat sai selleks ajaks loetud, aga jätsin selle siis kirja panemata, et vaadata kas väike ajaline distants minu arvamust ehk jäänud muljet kuidagi muudab. Eriti ei muutnud, aga veidi siiski.
Varem ei olnud ma lugenud ühtegi Sofi Oksaneni romaani, sest lihtsalt ei olnud tekkinud tahtmist seda teha. Pigem olid nendega kaasnenud reklaamikampaaniad ja autori mainekujundus, tugev rõhk välisele imagoloogiale tekitanud teatava negatiivse eelarvamuse tema teoste sisulise väärtuse suhtes – kirev pakend on ju sageli vajalik selleks, et katta või varjata millegi muu puudumist. Pealegi kipuvad minu meelest parimad kirjanikud olema need, kes ei tegele üldse enese promomisega ega anna intervjuusid, vaid lasevad enda eest rääkida ainult oma teostel, kuigi selliseid autoreid tänapäeval vist enam ei olegi. Samuti olid nende tuttavate hinnangud, kes olid Oksaneni lugenud, eranditult negatiivsed või kuidagi ebalevad, mitte just vaimustusest rõkkavad.
“Norma” kohta juhtusin aga lugema veebruaris ühte arvustust, milles seda soovitati eriti soojalt “kõigile neile, kes Oksaneni teostest tavaliselt pika kaarega mööda kõnnivad” (loe: mulle). See jäi meelde ning kui ma leidsin läinud kuul kirjastuse Varrak poolt siin kajastamiseks pakutud raamatute nimekirjast “Norma” eestikeelse tõlke, siis lasin saata endale just selle.
Ma olin küll jätkuvalt veidi skeptiline, aga mõtlesin, et Oksanen on ju nii tunnustatud ja loetud kirjanik, umbes nagu mingi tänapäeva Tammsaare, et peaks ennast tema loominguga ikkagi veidi kurssi viima – muidu ei saa lõpuks enam üldse aru, millest inimesed räägivad, mis neid kõnetab ja mõjutab.
Mingeid suuri ootusi mul lugema hakates seega ei olnud ning tema varasemate teostega seda võrrelda ei oska, sest ei ole neid lugenud, aga mulle valmistas “Norma” positiivse üllatuse. See oli küll kohati paras seebikas ja liiga ulme (võin kujutada vabalt ette juuste kaudu tunnetamist ja tugevat haistmismeelt, aga ei usu, et maailmas leidub ka tegelikult mõni inimene, kelle juuksed kasvavad ühe ööpäevaga terve meetri, nagu selle teose peategelase omad autori väitel), kuid täiesti loetav.
Kuigi ilmselt mitte kõigi jaoks. Endale tundus lugedes, et see sobiks rohkem naistele, aga minu ema, kes on töötanud ise raamatukogude komplekteerimise alal, luges seda ainult paarkümmend lehekülge ja jättis siis pooleli, sest talle ei meeldinud see kuidas Oksanen kirjutab. Nii et väga nõudlikele lugejatele “Norma” võib-olla tõesti ei sobi. Aga mulle käis küll.
Kui eelnevalt loetud Milan Kundera kirjanduslikuks ideaaliks näib olevat maksimaalne minimalism, millele ta jõudis lõpuks ka päris lähedale, siis Oksaneni ei saa selles süüdistada. Temal ikka juttu jätkub kauemaks. Ja jutt ise ehk lugu ongi umbes selline, mida võiks kuulda ilmselt kusagil juuksurisalongis või kohvikus, kus naised omavahel keelt peksavad. Ma ei tea, ei ole kuulnud, aga kujutan ette, et nii see võiks olla.
Lühidalt: teemaks on juuksepikendused, juukseäri, äritsemine lastega, surrogaatemade kasutamine, rahvusvaheline must äri, naiste ärakasutamine meeste poolt, meie tänapäeva ühiskond, inimestevahelised suhted, ebatavaliste inimeste raskused ühiskonda sobitumisel jne.
Nüüd vahepeal lugesin Postimehes ilmunud pikka intervjuud autori endaga (tasuline) ja ühte blogipostitust, kust mõlemast käis läbi sõna “feminism” – mulle ei seostunud see raamat lugedes feminismiga, veel vähem äärmusliku või radikaalse feminismiga (kui see on feminism, siis ei saa ma enam üldse aru, mida meil siin Eestis selle sõna all mõeldakse), aga sain viimaks aru, mis mind selle juures häirima jäi.
Selles raamatus on selline koht: “Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas.” Kui lugesin seda Oksaneniga tehtud intervjuud, siis jäi lõpuks kokkuvõttes mulje, et ta ise tõesti usubki seda, et see ongi tema filosoofia.
Kogu see juuksepikenduste teema. Mul on endal praegu pikemad juuksed kui kunagi varem, aga seda lihtsalt põhjusel, et ma ei ole lasknud neid lõigata. Sama hästi võiksin olla täiesti kiilakas. Vahe on ainult selles, et siis peaks hakkama jahedama ilmaga mütsi kandma, sest puudub loomulik peakate. Oksaneni jaoks paistab see olevat aga peaaegu eksistentsiaalne küsimus, identiteedi alus.
Kusjuures ta näeb probleemi, kujutab seda, aga jätkab samas ise stereotüübi kehastamist (tibilikkus ei tähenda ju tingimata blondeeritud juukseid, kuigi tema seda nendega seostab; Oksanen ise ongi minu meelest tegelikult nagu mingi vana kultuuritibi, kogu see ma-olen-nii-rebel teema on ju kultuuritibide tavapärane jutt). Kirjutab raamatu, mis läheneb oma sotsiaalselt vastutustundelt kohati küll Naomi Kleini ja Arundhati Roy teostele, kuid osutub lõpuks ikkagi vaid väikekodanliku identiteedi kandjaks selle sõna negatiivses tähenduses. Vaat see on asi, millest mina aru ei saa.
Aga kirjutab ta minu arvates päris hästi. Nobelit ei annaks ja tema varasemaid raamatuid tõenäoliselt lugema ei hakka, aga järgmist loeks küll.