Kasutasin võimalust saada Mihkel Raua meililistiga liitumise eest digitaalsel kujul “Musta pori näkku” ja ansambli Mr. Lawrence kõik neli kauamängivat. Raamatut ei ole ma veel lugenud, aga laulud said kuulatud.
Mäletan seda bändi ajast, mil nad kandsid veel nime Merry Christmas, Mr. Lawrence – nagu see film, kus mängib peaosa David Bowie, mille järgi nad endale nime võtsid. Laval nägin neid esimest ja viimast korda 1992. aasta Rock Summeril, kuhu vanem õde mind kaasa võttis (järgmisel päeval saatis rongiga tagasi koju, sest ei viitsinud seal vaadata, et ma kuhugi ära ei kaoks).
Kui kuulasin nüüd nende aasta varem ilmunud kassetil “Graffity Revolution” avaldatud palu, siis tuli neist kohe tuttav ette ainult “Rain”, mis oligi siis vist nende suurim hitt. Mõni teine oli veel nagu kuidagi ähmaselt tuttav, aga üldiselt olin need laulud unustanud.
Samas meenus seda materjali kuulates Vennaskonna 1992. aasta kassett “Rockipiraadid” (ostsin selle tõenäoliselt 1993. aasta veebruaris, väljas oli veel lumi, kas Viljandi Kaubamajast või ühest selle vastas üle tee asunud väikesest poest, mida enam ei ole, aga hiljem läks see kaduma), mille mõjul minust sai kohe ka Depeche Mode’i fänn, sest kasseti kaanepildil poseeriti neid matkides.
Tegelikult olid jäänud mulle juba varasemast MTV pealt (SAT-TV tuli meile suht varakult ning loomulikult esines ka tülitsemist selle pärast, kas vaadata multikaid, nagu tahtsin siis enamasti mina, või hoopis musa) meelde nende “Enjoy the Silence” ja “Personal Jesus” (mäletan, et kui lasti neid, siis ei olnud mul MTV vastu midagi, sest nendel lauludel olid minu meelest väga huvitavad videod ja ka meeldiv kõla), aga alles pärast selle Vennaskonna kasseti kuulamist hakkasin hankima endale ka Depeche’i omi (alates vanematest). Või… võib-olla ostsin ma Vennaskonna kasseti just seetõttu, et selle kaanefotol oli Depeche Mode’i plakat.
Vennaskonna “Rockipiraadid” meenus nüüd ilmselt mitte üksnes seetõttu, et see pärineb pea samast ajast, vaid ka põhjusel, et tajusin kuulates teatavat metodoloogilist sarnasust. Vennaskond tuletas paljud sellel kassetil leidunud laulud välismaistest, näiteks “Ma armastan Ameerikat” on selgelt inspireeritud Luna Parkeri loost “Tes états d’âme Eric” (hea maitse!) – tegemist oli mitte niivõrd plagiaadi, vaid temaatilise paralleeli või eeskujust tekkinud kajaga.
Just sarnane tunne tekkis ka Mr. Lawrence’i esimesi lugusid kuulates, aga ma ei viitsinud hakata nüüd nii põhjalikult süvenema, et otsida välja konkreetseid seoseid. Võib-olla neid nii otsesel kujul ei olegi, aga selge on see, et eeskujude hulka kuulusid nii Bowie (näiteks loos “(She Was) Born in Waterfall” tundub, et Raud üritas kohati isegi laulda veidi nagu tema), U2, Depeche Mode kui ka paljud teised.
1993. aastal ilmunud esimene plaat “Mr. Lawrence” sisaldab osaliselt samu palu ja ülejäänute hulgast tuli mulle kohe tuttav ette ainult “Call Your Name”, mis oligi juhtumisi singel. Ilmselgelt kuulasin ma sel ajal hoopis teistsugust muusikat.
1995. aastal avaldatud “Swing” on kulunud mulle pähe seevastu pea sama hästi nagu “Rockipiraadid”, sest valisin selle endale auhinnaks ühel looduskaitseteemalisel mälumängul, kus ma kuulusin Jakobsoni kooli võistkonda. See kauamängiv oli siis just ilmunud ja “Annabel” juba suur hitt, aga mulle meeldis selle pealt toona kõige rohkem hoopis “Stoney Ground” – see tundub ka täna päris ajakohane.
1999. aastal avaldatud “Sit And Spin” ei sisaldanud omakorda ühtegi mulle vähegi tuttavat laulu, sest siis kuulasin jälle hoopis teistsugust muusikat ega sattunud nende peale ilmselt isegi juhuslikult, sest Eesti raadiojaamasid ma sel ajal üldiselt ei kuulanud.
PS. Käisin eile õhtul kuulamas Viljandi Gümnaasiumi solistide suurt kontserti, mis kestis üle kahe tunni. Seal oli palju andekaid noori. Väikeseid kilde neist osade lauludest leiab selle lingi tagant. Ja kui kellegil on tekkinud järsku huvi siin nö. tantsurubriigis mainitud etenduste vastu, siis salvestusi neist võib leida UTTV leheküljelt.