Samal aastal, kui ilmus Philip Rothi “American Pastoral”, 1997, sai mul loetud Edith Whartoni (tähelepanuväärne kirjanik juba ainuüksi seetõttu, et on sündinud minuga samal kuupäeval) “Ethan Frome”. Nii pakse raamatuid, nagu Rothi romaan, ma toona inglise keeles ei lugenud.
Hiljem, kui nägin seda kusagil mainitavat, mõtlesin küll korduvalt, et peaks selle käsile võtma, sest tegemist on ju ühe kahtlemata olulise autori ilmselt hinnatuima teosega, aga ei jõudnud kunagi mõttest kaugemale. Kuni sain kirjastuselt Varrak nimekirja nende poolt avaldatud uutest raamatutest, et valida sealt mõni välja siin arvustamiseks. Selgus, et see romaan jõudis lõpuks eesti keelde, tõlkijaks Kristjan Jaak Kangur.
Tegelikult oli mul kavas võtta neilt arvustamiseks ainult eestikeelseid algupärandeid, mitte tõlkekirjandust. See plaan ei ole põhimõtteliselt muutunud, aga mõned erandid tulevad vahepeal sisse.
Tõlkest. Esimesed paarkümmend lehekülge on kuidagi konarlikud, ebakeelsed (liiga arusaadav, et tõlgitud), aga siis läheb jutt sujuvamaks, ladusamalt loetavaks. Pärastpoole on ainult mõned häirivad kohad, näiteks “Breakfast at Tiffany’s” on tõlgitud kõigepealt “Hommikueine Tiffany juures”, nagu enamasti tavaks, kuid vaid paar lauset edasi “Hommikusöök Tiffany juures” – ma ei tea, kas see on sihilik ehk tingitud soovist anda edasi mõlemad variandid või ei suutnud tõlkija alguses otsustada kumba eelistada ja unustas selle koha hiljem lihtsalt ära, aga lugemisel jääb sellest nii või teisiti veidi imelik mulje.
Samuti häiris mind tegelikult see, et Weatherman tõlgiti ära Ilmateadustajateks. Tehniliselt korrektne, aga sisuliselt läks tõlkega kaduma ju viide sellele Bob Dylani kuulsale laulule, mille sõnade järgi organisatsioon endale nime võttis. Samas… kui tundub täiesti loomulik, et Students for a Democratic Society sai eestindatud kuju Üliõpilased Demokraatliku Ühiskonna Eest, siis olnuks ebaloogiline jätta sinna kõrvale ingliskeelne Weatherman.
See on see häda, et tõlkimisel tuleb teha vältimatult selliseid valikuid, millega midagi läheb tingimata kaduma. Seetõttu soovitan lugeda raamatuid võimaluse korral alati originaalkeeles. Aga ega ma ise kah seda sageli teha ei viitsi, ikka on kergem võtta eestikeelne tekst. Nagu nüüdki. Arvan, et kui see teos ei oleks tõlgitud kujul ilmunud, siis olekski selle lugemine jäänud minu jaoks ainult mõtteks.
Romaanist endast. Sisukokkuvõtte ning veidi juttu ajaloolise tausta kohta leiab Wikipediast. Kui “Ethan Frome”, mille kirjutamisel Wharton sai samuti inspiratsiooni reaalsest maailmast, päriselt juhtunud sündmustest ja eksisteerinud isikutest, oli saanud tegevuspaigaks väljamõeldud linna, mis jättis autorile rohkem mänguruumi, siis Rothil on selleks tema sünnilinn Newark ning sees palju rohkem otseseid viiteid nö. päris maailma. See eeldaks ka täpsust faktides, kuid kohati esineb selles osas niisuguseid apsakaid, mis mõjuvad piinlikult või tekitavad kahtluse, et ta on pannud need sisse teadlikult, et testida lugejate tähelepanu.
Wikipedias on toodud välja, et Merry (üks tegelastest) ei saanud kuidagi olla Weatherman juba 1968. aasta veebruaris, kui see organisatsioon ise asutati alles 1969. aasta suvel. Aga märkimist väärib ka see, et nende korraldatud plahvatustes ei hukkunud tegelikult ühtegi inimest (välja arvatud Greenwich Village’i plahvatus, kus said surma selle pomme valmistanud rühmituse liikmed ise – Rothi romaanis on muide ka sellest inspireeritud koht), sest nad jälgisid hoolikalt, et seda ei juhtuks. Neid on kujutatud üldse väga karikatuurselt, ülimalt lihtsustatud kujul.
Kohati jääb isegi mulje nagu oleks tegemist USA neokonservatiivide (selle sõna algses, kitsamas tähenduses: vasakult paremale liikunud intellektuaalid, kes toetasid Vietnamis peetud sõda) poliitilise suuna väljendusega ilukirjanduses, katsega õiendada veel tagantjärele arveid 1960-ndate uusvasakpoolsetega.
Samas esineb ka sellised väikeseid faktivigu, mis jätavad mulje kiirustamisest, näiteks Newark News lõpetas ilmumise mitte 1962, vaid 1972, nagu peaks olema selge ka sellest kontekstist, kus seda on möödaminnes (sulgudes) mainitud – mulle jäi see kohe silma ja kontrollisin järgi. Aga kust on see viga tulnud? Kas see on lihtsalt tõlkimisel tekkinud näpukas? Oli sees juba algses tekstis? Või pandi sinna autori poolt koguni teadlikult, et vaadata kas keegi seda märkab ehk kui tähelepanelikult kirjapandut loetakse?
Raamat ilmus eesti keeles sarjas “20. sajandi klassika”, kuhu see nähtavasti kuulubki, aga tegelikult ei ole see päris minu maitse – liiga depressiivne. (Joseph Roth meeldib mulle rohkem.) Praegu tehakse selle põhjal ka filmi, aga väga filmilik see raamat küll ei tundunud – mis omakorda tähendab, et peaks seda vaatama, kui film välja tuleb, et näha mida selle põhjal teha suudeti.
Autorist. 2012. aasta sügisel ütles Roth (sündinud 1933), et ei ole juba mitu aastat kirjutanud ega avalda enam midagi, vaid keskendus oma lemmikautorite (Dostojevski, Conrad, Turgenev, Hemingway) ja seejärel omaenda teoste ülelugemisele, et vaadata kas on kirjutamisega lihtsalt aega raisanud, jõudes järeldusele, et andis endast parima ning rohkemal või vähemal määral see õnnestus.
“Pärast seda otsustasin ma, et ma olen ilukirjandusega lõpetanud,” rääkis Roth. “Ma ei taha seda lugeda, ma ei taha seda kirjutada ja ma ei taha sellest enam isegi rääkida. Ma pühendasin oma elu romaanile. Ma uurisin neid, ma õpetasin neid, ma kirjutasin neid ja ma lugesin neid. Jättes kõrvale peaaegu kõik muu. Sellest piisab!” Hiljem lõpetas ta üldse avalikud esinemised, intervjuude andmise.
Whartoni “Ethan Frome” ja see Rothi romaan sarnanevad muu hulgas (neil on tegelikult üldse palju ühisjooni – huvitav, et kriitikud ei ole seda märganud või vähemalt kiire guugeldamise põhjal otsustades kusagil märkinud) selle poolest, et algavad mõlemad minajutustaja positsioonilt, kuid seejärel vaatepunkt muutub. Rothi minajutustaja on tema alter ego Nathan Zuckerman, kelle üks mõtisklus tundub siia lõpetuseks eriti sobilik:
“…kas oleme siis kõik võimetud ette kujutama üksteise sisemuses toimuvat ja nähtamatuid eesmärke? Kas igaüks peaks enda järel ukse lukustama ja eraldatuses istuma, nagu teevad üksildased kirjanikud – viibima helikindlas kongis, manama sõnadest inimesi esile ja väitma siis, nagu oleks need sõnainimesed tegelikkusele lähemal kui tõelised inimesed, keda me oma mõistmatuses igapäevaselt moonutame? On jätkuvalt tõsi, et elu ei seisne sugugi inimeste õigesti mõistmises. Elu seisneb nende valesti mõistmises, aina valesti ja valesti ja valesti mõistmises ning siis ettevaatliku kaalumise järel nende järjekordses valesti mõistmises. Nii teamegi, et oleme elus: me eksime. Ehk oleks kõige parem unustada inimeste õigesti ja valesti mõistmine ning lihtsalt vooluga kaasa minna. Aga kui keegi seda suudab… noh, palju õnne talle.” – enam-vähem selline ongi kogu tema läbiv hoiak.