Värske Rõhk, kevad 2017

Noorte autorite loomingut (nii luulet, proosat, tõlkeid, kriitikat kui esseistikat) avaldav kirjandusajakiri Värske Rõhk hakkas ilmuma juba 2005. aastal, aga nagu suurem osa Eesti rahvast, nii ei olnud ka mina seda seni kätte võtnud. Kui kunagi ilmus veidi sarnane ajakiri Noorus, siis oli selle trükiarv umbes 100 korda suurem, aga toona puudus see-eest võimalus pääseda sellele ligi interneti kaudu.

Seda võimalust ei maininud ma siin nüüd juhuslikult. Võtsin ise ajakirja viimase numbri poest paberkujul, sest lugesin selle kaanelt, et seal on avaldatud intervjuu Andris Feldmanisega ja Silvia Urgase mõtteid Bob Dylanist, aga nüüd vaatasin, et mõlemad lood on vabalt loetavad ka veebis. Ajakirja vanemad numbrid on tasuta kättesaadavad koguni täismahus (.pdf failidena).

Jim Ashilevi intervjuu Feldmanisega pakkus huvi, sest läinud aastal sai loetud tema debüütromaan “Viimased tuhat aastat” ja olen lugenud hiljem ka selle arvustusi. “Kohe pärast raamatu ilmumist kartsin ma kõige rohkem, et ta mattub lihtsalt üldise raamatu- ja kultuurilaviini alla, enne kui ta hingatagi jõuab,” räägib Feldmanis. Nojah. Nii siis küll ei läinud, aga eks sedasi võib juhtuda ka paremate teostega. Selles mõttes on kriitika roll tõesti väga oluline. See, et ilmunud raamatutest kirjutataks, et neid üldse märgataks.

Ühtlasi on ajakirjas avaldatud ka Evelyn Fridolini arvustus, kus ta leiab, et “Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat” mõjub pärast lugemist masendavamalt kui lugemise ajal.”

Urgase puhul huvitas, mida see praegusaja Eesti tunnustatuim noorpoeet viimasest Nobeli kirjanduspreemia laureaadist siis arvab. Lugedes tundsin, et mina kuulun ikka hoopis teise põlvkonda. Urgas kirjutab, et “Dylan oli tõeline 1960. aastate põlvkonna hääl, kellelegi teisele on raske seda tiitlit omistada.” Lause esimese poolega olen täiesti nõus, teisega üldsegi mitte. Nii kategoorilised väited on alati vaieldavad. Minu meelest oli neid hääli palju rohkem, aga samas pärinen ju ka ise hoopis hilisemast ajast.

“Laureaadi isikust on samas tähtsam see, et nüüd on laulusõnadele kui kirjandusvormile nii kõrgel tasandil ka formaalselt tunnustus antud,” märgib Urgas. “Kasvasin küll üles Vonneguti ja Viidinguga, aga kahtlen sügavalt, et oleksin kirjutama hakanud, kui ei oleks olemas olnud Bright Eyes’i Conor Oberstit (keda on korduvalt “uue põlvkonna Dylaniks” nimetatud) ja teisi muusikuid, kes oskasid mu tundeid väljendada siis, kui mul endal sõnadest väheks jäi.”

Mõte täiesti arusaadav, aga… minu jaoks seostus sõnaühendiga “Bright Eyes” hoopis üks Art Garfunkeli laul (1960-ndate põlvkonna hääleks olid kindlasti ka Simon & Garfunkel, minu arvates mitte vähem kui Dylan), samanimelisest bändist ei olnud seni üldse kuulnudki või siis ei mäletanud neist enam midagi (tegutses aastatel 1995-2011, nagu nüüd Wikipediast vaatasin).

Nii et mingi põlvkondlik kultuurilõhe oli lugedes täiesti tuntav.

Ilukirjanduse osas selles ajakirjas küll midagi väga meeldejäävat ei olnud, aga üldmulje jäi parem kui viimast Loomingut lugedes. Noored on veidi omanäolisemad, mõjuvad tõesti värskemalt. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et nad ei ole jõudnud ennast veel nii tühjaks kirjutada. Küllap siis veel jõuavad.

Jaga seda lugu ka teistega!