“Vanaema ja Issand Jumal” (Ugala)

Rootsi kirjandusklassiku Hjalmar Bergmani (1883-1931) samanimelisel romaanil põhinev perekonnadraama või tramöödia ehk traagiline komöödia, mille läbivalt pessimistlik alatoon muudab raskeks naermise isegi nende kohtade peal, kus seda publikult ilmselgelt oodataks (hea küll, tegelikult oli mul lihtsalt kurk valus, aga ikkagi). Rohkem kurb kui naljakas.

Kui “Vanaema ja Issand Jumal” valiti 2013. aastal SVT kirjandussaate Babel ekspertide poolt nende viie raamatu hulka, mis peaksid kuuluma Rootsi kirjanduskaanonisse, siis tutvustati seda televaatajatele lühidalt nii: “Veidi unustatud klassika. Täiuslikult jutustatud lugu, mis on üheaegselt nii traditsiooniline kui ka modernistlik. See raamat asub kusagil kodanliku perekonnaloo ning ekspressionismi ja sümbolismi vahepeal. Raamat, mis paneb nii naerma kui nutma…”

Bergmani romaan ilmus rootsi keeles 1921. aastal (e.k. 1994), tegevus leiab aset 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatu esimeses osas meenutab vanaema Agnes Borck voodiserval istudes oma elu möödunud kuuekümne aasta jooksul, tõusmist teenijatüdrukust mõisaprouaks, kemplemist oma uute sugulastega, laste sündi jne. Teises osas leiab tegevus aset tema 75. sünnipäeval. Vanaema on otsustanud mõisa maha müüa.

Kuna ma ei ole ise seda raamatut lugenud, siis ei saa lavastust siin sellega küll hästi võrrelda, aga koosneb see kahest vaatusest, mis põhinevad selle aluseks oleva romaani erinevatel osadel. Enne esietendust (eelmise aasta sügisel) avaldatud info kohaselt pidi see olema ligi neljatunnine maratonlavastus, aga nüüd kestab see tervelt tunni vähem. Vaadates jääbki mulje, et sealt on midagi välja kärbitud, lugu mõnevõrra lühendatud, mistõttu jäävad rõhuasetused kohati veidi segaseks.

Etendusi reklaamides on toodud näitlejatest suurelt esile Luule Komissarov, kelle peagi saabuva 75. sünnipäeva puhul see tükk lavale toodigi, aga kuna teda on esimeses vaatuses näha tegelikult suhteliselt vähe (põhitöö teeb seal Jaana Kena vanaema mälestustes esineva noorema Agnesena), siis võivad osad vaatajad juba pärast seda pettunult lahkuda. Kas nimelt selle pärast, aga vähemalt mingil põhjusel mõned inimesed otse minu ees olnud reast eilse etenduse vaheajal ära läksidki – ja tagasi ei tulnud.

Bergmani romaani on mujal maailmas juba varem korduvalt lavale seatud. Rootsis on mängitud seda raadioteatris ja tehtud selle põhjal kuueosaline teleseriaal. Tegemist ei ole väga paksu raamatuga, kuid hõlmatav periood on siiski ajaliselt pikk ja nii kujunes nüüd eriti esimene vaatus, mis põhineb raamatu esimesel osal, kiireks galopiks läbi erinevate sündmuste. Pildikeste hoogne vahetumine ei jätnud piisavalt aega nende lähemaks vaatamiseks. Viimaks tundus, et etendus saigi juba läbi, kuigi teine pool oli veel ees.

Teises vaatuses domineerib Komissarov. Seega peaks jääma lõpuks ikkagi rahule ka need, kes lähevad seda lavastust vaatama just tema pärast. Kuid lisaks Agnesele on selles tükis loomulikult ka palju teisi tegelasi. Olulisima meesliini moodustavad tema abikaasa Joonatan (Janek Vadi), poeg Gabriel (Rait Õunapuu) ning pojapoeg Naatan (Vallo Kirs). Seda viimast tegelaskuju arendas Bergman hiljem edasi sügavalt autobiograafiliste sugemetega romaanis “Kloun Jac” (1930), mis jäi talle viimaseks.

Bergman suri 1931. aasta 1. jaanuaril, põhjuseks ilmselt morfiini ja alkoholi üledoos. Spekuleerimine selle üle, kas tegemist oli tahtmatu või tahtliku enesetapuga, jätkub veel tänapäevalgi, aga “Vanaema ja Issand Jumal” on just üks selline depressiivne lugu, mida ühelt oma elu nii lõpetanud kirjanikult võib oodata. Peaks minema hästi peale ka neile, kellele meeldis “Niskamäe kired”.

Jaga seda lugu ka teistega!