Artikkel ilmus 21. juunil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala
Kohalike valimiste lähenedes on erakonnad ja valimisliidud asunud koguma elanikelt taas ettepanekuid selle kohta, mida nad võiksid võimule saades ära teha. Kõik uus ei ole küll ammu unustatud vana, aga uute valimisprogrammide koostamist on mõistlik alustada vanadest. Samuti tasub Viljandis uurida kaasava eelarve jaoks esitatud ideid, sest nendegi hulgast leiab palju häid mõtteid, mis väärivad teostamist.
Mõned võivad muidugi ironiseerida selle üle, kui valimistel tullakse nüüd välja samade lubadustega, millega esineti eelmine kord. Näiteks veekeskuse osas on need paljusid ammu ära tüüdanud, sest lubatud on seda korduvalt, aga muna on jäänud lõpuks ikkagi munemata. Kuid see ju ei tähenda, et mõte ise on põhimõtteliselt vale. Loodkem siis, et harjutamine teeb meistriks ja viimaks veekeskus siiski kerkib.
Kohaliku omavalitsuse toimimist võib lihtsustatult võrrelda arvutimänguga, kus tuleb järgmisele tasemele jõudmiseks lahendada hulk ülesandeid. Kui üks mängija sellega piisavalt hästi hakkama ei saa, siis on mäng tema jaoks läbi. Ja valijad võivad anda kellelegi teisele võimaluse kätt proovida. Lahendamist vajavad ülesanded jäävad seejuures suuresti samaks: teede ja tänavate remont ning teised sellised igapäevased, jooksvad asjad, millega kohalik võim pidevalt tegelema peab.
Lisanduvad veel muud valimislubadused, millega erakonnad üritavad valijate tähelepanu püüda, üksteisest eristuda, kuid nendegi osas on hea hoida järjepidevust. Kui iga kord tullakse enne valimisi välja uute suurte lubadustega, siis ei pruugi lõpuks midagi tehtud saada, vaid toimub lihtsalt sihitu rapsimine erinevates suundades.
Seetõttu soovitan mina erakondadel võtta nüüd kõigepealt ette enda varasemad valimislubadused. Kriipsutada nende hulgast maha need, mis on juba täidetud või tunduvad täna ebamõistlikud, kuid tulla ülejäänutega julgelt uuesti valijate ette, et saada rahvalt taas mandaat nende täitmiseks.
Veelgi enam. Soovitan võtta häbenematult üle ka teiste erakondade varasemaid lubadusi, kui need tunduvad mõistlikud. Valijate jaoks ei ole suurt vahet, kes vajalikud asjad ära teeb. Peaasi, et need lõpuks tehtud saavad.
Näiteks osales 2009. aastal Viljandis kohalikel valimistel erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mis lubas muuta linnavalitsuse poolt korraldatavad üritused alkoholivabaks. Seda erakonda enam ei ole, aga minu arvates on see hea mõte. Nii näitaks linnavalitsus ühest küljest positiivset eeskuju, toetaks karskusliikumist, aga teisest küljest hoiaks ka veidi raha kokku – pole ju tegelikult vaja maksumaksjate raha eest šampust ja veini juua.
Karskusteema võib muidugi tunduda valimiste kontekstis triviaalne, tähtsusetu pisiasi, kuid see ei ole alati nii olnud. Juba vahva sõdur Švejk ju ütles, et valitsus, kes tõstab õlle hinda, ei püsi kaua. Jah, see oleks ilmselt ebapopulaarne teema. 90 aastat tagasi, kui Viljandimaa maavolikogu valimisel oli Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna töökavas sees kaks lubadust karskuse alal (“kaasaaitamine, et maal vähem joogikohti avataks ja praeguseid võimalust mööda suletaks” ning “salaalkoholi kauplemise vastu energiline võitlus”), ei saanud nende nimekiri maavolikogus ühtegi kohta. 2009. aastal ei ületanud Eesti Kristlikud Demokraadid valimiskünnist.
Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas nüüd Viljandis kohalikel valimistel osalev Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis üritab esitleda ennast teatavasti just kristlik-konservatiivse jõuna, mingis mõttes Jaan Tõnissoni ja Jaan Lattiku kunagiste erakondade ideoloogilise järglasena, nende valimiste eel karskusteema tõstatab või mitte. Ja kuidas reageerivad sellele siis teised erakonnad, eriti Isamaa ja Res Publica Liit.
Vanade programmide kõrval väärivad aga kindlasti tähelepanu ka need ettepanekud, mis juba esitati linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks. See ideekorje on toimunud Viljandis nüüd mitmeid aastaid ja nii on saadud kokku kümneid väga häid, sageli ka küllaltki praktilisi ettepanekuid, mis võiksid leida endale koha erinevate erakondade valimislubaduste hulgas. Pole tingimata vaja mõelda välja midagi täiesti uut. Võib lubada teha lihtsalt seda, mida rahvas on juba välja pakkunud.
Tartu kogemus näitab, et kaasav eelarve on omamoodi viitsütikuga pomm, mis võib tükk aega mulla all sisiseda, enne kui lõpuks plahvatab. Loodi ju seal nüüd lausa eraldi valimisliit, mis sündis seetõttu, et üks kaasava eelarve jaoks esitatud suurejooneline idee ei leidnud toetust erakondade poolt. Mina ei oska hinnata, kas Tartusse uhke linnahalli ehitamine oleks mõistlik või mitte (võib ju juhtuda, et sellest saabki hiljem sarnane koorem nagu on praegu Tallinna linnahall), aga asja eestvedajad on igatahes hakkamist täis ning nende valimisliidu pääsemine volikokku paistab üpriski tõenäoline.
Viljandis võiksid erakonnad sellest õppida ja ise linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks esitatud ideed omaks võtta. Seda enam, et siin ei ole pakutud välja nii kulukaid megaprojekte.