Väljasõit Lätimaale

Setumaa kõrgeima punkti tähistamine #geograafid #setumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin eile Tartu Ülikooli geograafide bussireisiga Lätimaal. Esimene peatus oli tegelikult hoopis Setumaa kõrgeimas punktis, milleks on täpsustatud andmetel Maaniidü mägi Luhamaa nulgas, kõrgusega 225 meetrit üle merepinna. Varem peeti selleks Kuksina mäge.

Setumaa kõrgeima punkti tähistamiselt ei puudunud loomulikult ka pudel handsat, setude rahvusjooki, mida üldiselt giidi või grupijuhi rolli täitnud teadur Taavi Pae kohalviibinuile lahkelt valas. Ütleks, et maitse oli parem kui viinal, aga päris vee pähe (janu kustutamiseks) seda siiski ei jooks.

Haldusreformi arutelu #geograafid #missomaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Missomaal toimus peatus geograaf Jüri Jagomägi juures, kes tutvustas paarikümne aasta eest, 1990-ndatel koostatud haldusterritoriaalse korralduse kava, mis näis üllatvalt ajakohasena ka praegu, ning rääkis veidi sealsest kohalikust olukorrast ja ettevõtmistest, sealhulgas Kolme Kandi Klubist.

Jagomägi meenutas kuidas vanasti, nõukogude ajal, oligi see paik justkui kolme maa ühenduslüli, aga mainis muu hulgas ka piiride kadumise negatiivsemat külge, nimelt mõne aasta eest toimunud vargustelainet, 30-40 juhtu, mille taga olid arvatavasti Lätist tulnud pätid, keda ei õnnestunudki tabada.

Eesti kunagise lõunapoolseima punkti tähistamine #geograafid #lätimaal #latvia #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Reisi peamiseks sihtpunktiks oli aga kunagine Eesti Vabariigi lõunapoolseim koht, mis läks 1924. aastal maadevahetuse käigus Lätile. Asus see Petserimaal, Laura vallas, Kudepi kandis, piirkonnas, mis oli juba toona asustatud valdavalt venelastega.

Nüüd löödi siis ka seal uuesti vai maasse ja pandi Eesti lipp lehvima. Päris hümni laulmiseks küll ei läinud, aga pidulik hetk ikkagi. Peeti kõnesid, uuriti vanu kaarte ning toimus väike vabaõhubankett Georgia veini ja suupistetega.

Ekskursioon Kurši õigeusu kirikus #geograafid #lätimaal #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Järgnes veel pikem ekskursioon ühe kohaliku kultuuritöötaja (tema vanaema oli eestlane, aga eesti keelt ta ise ei räägi) juhendamisel, mis viis kõigepealt Kurši õigeusu kirikusse. Kirik ehitati 1925. aastal, näeb välja väga kena ja korralik, nagu ka seda ümbritsev surnuaed.

Varem käidi sealt Laura kirikus, aga kui piir tuli vahele, siis ehitati endale kohe oma kirik (viisavabadus Eesti ja Läti vahel tuli alles 1927. aastal ja enne ei olnud ju kindel, et see üldse tuleb). Paistis, et seal on religioon veel tõesti elav traditsioon.

Surnuaias olid hauaplatsid lausa piinlikult korras, kuigi samas asuva sõjaaegse vennashaua kohta rääkis see kohalik giid meile, et see oli vahepeal päris räämas, plaadid roostes, müüridel kasvamas juba väikesed puud, kuid tehti siis Vene saatkonna toetusel korda.

Väike kena kohakene #lätimaal #pededze #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pikem peatus oli kõrvalasuvas keskuses nimega Pededze, kus tutvustati põhjalikult rahvamaja ja eriti sealset kostüümide kollektsiooni (varsti pidi seal tulema lausa ball) ning käidi väikeses külamuuseumis, mis oli mõeldud tuvustama piirialade venelaste elu (seal oli näiteks samovaride kollektsioon jms.).

Nõukogude aja lõpus ehitatud Pededze rahvamaja on suur, korralik, sisaldab ka väikest spordisaali ja raamatukogu. Täpselt samasugune pidi asuma ka kusagil Eestis (nende kunagine kolhoosiesimees, kes oli pooleldi eestlane ja käinud läbi ka Siberist, oli seda näinud ning selle järgi siis tehtigi).

Pededze koolimaja #geograafid #lätimaal #latvia #pededze

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tööandjateks on seal kool, kuhu on jäänud vaid umbes 80 õpilast, rahvamaja ja kauplus. Jutust tuli välja, et paljusid asju tehakse Läti vähemusrahvuste programmi ning teiste projektirahade toel, aga üldiselt toimub ikkagi ka seal maa tühjenemine inimestest.

See kohalik giid ütles muide, et Lauras, mis on nüüd teatavasti Venemaa all, on tema käinud oma elus üldse ainult kaks korda, kunagi nooruses, nõukogude ajal, peol ja kirikus. Nii on riigipiir lõiganud taas läbi loomulikud sidemed selle kunagise kohaliku tõmbekeskusega.

Kirik Alūksnes #lätimaal #kirik #church #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpuks oli veel peatus Alūksnes, kus sai lihtsalt tunnikese ringi käia. Minu meelest väga ilus väikelinn, meeldiva arhitektuuriga, kus on palju avarust. Kunagi ulatus sinnani välja muide isegi leivude ehk väikeste saarekestena lätlaste hulgas elanud eestlaste asuala.

Alūksne muuseum #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Alūksne lossis asub tänapäeval muuseum, mida ümbritseb suur park, kus võis näha purskkaeve, linnukesi ja pinkidel istuvaid inimesi, kes lihtsalt omavahel läti keeles juttu ajasid – see on valdavalt lätlastega asustatud linn.

Vaade ühest Alūksne pargist #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vaatasin nüüd eestikeelsest Vikipeediast, et 2010. aasta andmetel oli Alūksne elanike arv 8900, aga seal kuulsin kohalikelt, et see oli langenud just sel aastal alla kaheksa tuhande. Nii et toimub rahvastiku päris kiire kahanemine.

Tegelikult peaks sinna kunagi veel minema, et seal pikemalt ringi käia, sest näiteks ordulinnuse varemeid nägin ma ainult kaugelt, lähedalt vaatama neid sel korral ei jõudnudki.

Aga hea, et ennast sellele väljasõidule ikka kaasa sokutasin, sest oli päris huvitav.

Jaga seda lugu ka teistega!