“Vladimir: Kas mina magasin sel ajal, kui teised kannatasid? Või magan ma praegu? Ja mis ütlen ma homme ärgates tänase päeva kohta?” – nende sõnadega algab Kristjan Üksküla albumi “Uinunu laul” plaadiümbrisel toodud katkend Samuel Becketti näidendist “Godot’d oodates”.
Albumi nimilugu, mida võib kuulda selle lingi taga, ei ole minu arvates kõige tugevam sellel leiduv pala, aga see annab hästi edasi üldise meeleolu: selline vaikne, kergelt melanhoolne, aga samas mitte sünkjas, vaid valguskiirtest tekkinud miraaž või neis peegelduv varikujund see just ongi. Kõrvupaitavad meloodiad, mõtlikud sõnad.
[Praegu kirjutades meenus üks tuntud laul filmist “Ergav kõrbepäike”, aga Üksküla ajab siiski veidi teist rida, kuigi mingis mõttes sarnast.]
15 laulu, kestus kokku 55:40
Kolmandik lauludest on kirjutatud Juhan Viidingu sõnadele, ligi pooled autori enda omadele. Kolmandik lauludest on sellised, kus astub üles ainult Üksküla ise, saates ennast kitarril või klaveril. Paaris laulus võib kuulda saatevokaale ja üks on duett Sandra Uusbergiga. Kaasa teeb veel rida noori näitlejaid-muusikuid, näiteks Kaspar Velberg, Mari Jürjens jne.
Laulusõnu kaasas ei ole, aga esimene sellel plaadil kõlav Üksküla enda kirjutatud tekst (kirjutasin üles kuulmise järgi) algab nii…
üks foto sõbra albumis,
kus tüdruk vaatab itta
ja mitte päris itta
– selle pildi omasse
ta vidukile aetud silmad
näevad välja ikka
ja vaatavad, kuid mida
– see ei jõua kohale
Ja viimane sedasi…
nagu kiir, mille algus on kuu,
olen liiv, olen kõrb, oled tuul
minu taim, minu vars, minu juur
helde vaim, sinu valgus on suur
nagu auras ja ootas mu suu
nagu lind oma laulu ja puud
nagu viimsele viipele muu
ei saa järgneda juu
valva mu teed läbi aegade prao
üle peeglite veel, mu päevade ao,
sinu kiituse laul minu huulilt ei kao
minu huulilt ei kao…
Kaunis, kas pole?! Kui olla lõpuni aus, siis tuleb tunnistada, et Viidingu tasemeni Üksküla tekstid veel päris jõudnud ei ole (kelle omad oleks?), aga ka neis leidub huvitavaid, tabavaid kujundeid, nagu need stiilinäited loodetavasti välja tõid.
Üks näide veel (kusjuures see koht tema sõnadest meeldis mulle vist isegi kõige rohkem, ilmselt isiklikel põhjustel)…
ütle miks on nii
et see õnn mida näen
pole jääv – pole siin
ütle kuhu teel on see ilm
ja mu eksinud hing
Kui eelmised paar nädalat mängis mul taustaks põhiliselt Eeva Talsi ja Juhan Aru “Vähemalt täna”, siis sel nädalal vahetas selle välja Üksküla “Uinunu laul” – olen kuulanud seda albumit oma kümmekond korda. See on nii hea.
Plaadi esitluskontsert toimub 25. aprillil, aga juba praegu on see müügil näiteks Rahva Raamatus. Paari laulu saab kuulata autori helipilvest. Tehke seda!