Üks suht tugev debüütromaan

Katrin-Johanson

Olgu kohe öeldud, et sain raamatu arvustamiseks kirjastuselt Varrak, aga esitlusel ei käinud ja ise autorit ei tunne ning saan seega lähtuda ikkagi puhtalt tekstist ja olla nö. erapooletu hindaja.

Või siis ka mitte, sest kui teose sündmustik leiab suuresti aset ajaloo selles osas, mille kohta on kujunenud omal varem kuuldu ja loetu põhjal välja juba küllaltki laiaulatuslik ettekujutus, siis on raske alustada lugemist päris puhtalt lehelt. Paratamatult hakkavad mängima taustaks kõik need eelteadmised ja -hoiakud, mida ei oleks näiteks mõne Botswana ajaloos hargneva loo puhul – tean vaid seda, et nende lipul on samad värvid, mis meil, muud ei midagi.

Ma ei kujuta hästi ette, millise mulje võib “Läbikäidavad toad” jätta neile, kelle side Eestiga on sama olematu nagu minul Botswanaga, sest see on läbini eesti romaan. Kogu setting, vihjed, naljad, isegi sõnavara (avastasin endagi jaoks ühe uue sõna, pranglimine, millega ei olnud varem kokku puutunud).

Lühidalt süžeest: noor ajakirjanik külastab vaheldumisi kahte vanainimest, kes jutustavad talle lugusid elust enesest, viies lugeja sõjaeelse, -aegse ja -järgse maailma atmosfääri, siiretega tänapäeva. Kohati nagu Silver Anniko “Rusikad” naistekana või naiste versioonis, sest naistekaks on seda raske liigitada.

Üldiselt hästi kirjutatud, osavalt komponeeritud, kuigi esineb ka nõrgemaid kohti, näiteks: “Ado oli seisnud vastamisi karuga. Toona päästis teda vaid see, et tal jätkus närvi surnut teeselda. Loom oli teda küll puurisu alla laagerdama mattes tuuseldanud ning rebinud liha ta reielt, ent ta oli ellu jäänud.” (lk. 169)

Selline kild oleks ehk omal kohal mõnes lihtsamas lasteraamatus või noortejutus, aga kindlasti mitte täiskasvanutele mõeldud teoses, mis pretendeerib sellele, et olla realistlik (kui keegi peab seda usutavaks, siis võib minna loomaaias karupuuri ning ise testida, kui kaua tal õnnestub usutavalt surnut teeselda, kui karu teda tuuseldab ja reielt liha rebib – kui selle juures tõesti surnuna paistate, siis oletegi ilmselt juba surnud, sest elus inimestel hakkavad sellises olukorras tööle automaatsed refleksid).

Samuti ei saa jätta ma rõhutamata seda, et eituse kaudu antud vihje rahvusvahelisele vabamüürlaste solidaarsusele (“Arvaku ta pealegi, et ma, puruloll, usun seda jampsi rahvusvahelisest vabamüürlaste solidaarsusest, mis ta päästis…” lk. 99), mis justkui aitas nõukogude hakklihamasinas ellu jääda, on tõepoolest ebausutav.

Täiesti selgelt oli vabamüürlik 1917. aasta veebruarirevolutsioon, mis oli kantud vabamüürlikest ideedest ja juhitud vabamüürlaste poolt, näiteks Venemaa Radikaaldemokraatliku Partei juhtivad tegelased olid kõik vabamüürlased (klassikaline radikalism ongi tegelikult algusest peale vabamüürluse väljendus poliitikas, suunatud selle ideestiku rakendamisele riigiehituses), aga bolševikud keelasid vabamüürluse Venemaal hiljem uuesti ära.

Mõningate nende juhtide varasem kuulumine vabamüürlaste hulka ei tähenda kaugeltki veel seda, et bolševikud vabamüürlastega solidaarsust oleksid tundnud. Selles mõttes oli see eitus seal lauses täiesti asjakohane – ei olnud ju tõesti põhjust uskuda, et vabamüürlaseks olemine Venemaal siis kedagi päästnud oleks, küll aga langesid paljud selle tõttu repressioonide alla.

Nii pikk selgitus sai toodud siin sel teemal seetõttu, et vabamüürlus on Eestis vandenõuteoreetikute poolt räigelt demoniseeritud ja ülemütologiseeritud. Raamatus on see tegelikult vaid väike kõrvaldetail, mida mainitakse paaril korral. Ja selliste pisiasjade üle võiks jaurata muidugi lõputult, aga need ei muuda positiivset üldpilti ega ütle midagi olulist teose sisu kohta (siin toodud näited sai valitud teadlikult sellised, mis ei ole romaanile tervikuna eriti iseloomulikud), milleni jõudmiseks tasuks seda loomulikult igaühel endal ise lugeda.

Varraku peatoimetaja Krista Kaer kuulutas nüüd kohe, et see ei jää kindlasti autori ainukeseks romaaniks, ja Sakala kultuuritoimetaja Tiina Sarv kirjutas lehes, et see on loodetavasti alles tema esimene samm kirjanikuteel. Nähtavasti tuginesid nad oma siseinfole, mis lubab oletada, et autoril ongi juba käsil või kavas veel midagi.

Võib-olla tõesti on Eesti kirjandusmaastikule sisenemas uus Aimée Beekman… Mina loeksin ilmselt ka tema järgmist teost, kuigi selliste suht tugevate ja isiklike (Johanson on töötanud ise ajakirjanikuna ja sai raamatu kirjutamiseks tõuke oma lapsepõlves kuuldud lugudest) debüütide puhul valitseb loomulikult alati oht, et järgmine raamat tuleb lahjem või kannatab ülepingutamise all. Elame-näeme.

PS. Mulle võivad saata raamatuid ka teised kirjastused, samuti võib pakkuda pääsmeid igasugustele üritustele jne., et neist siin kirjutaksin (I’m so cheap!), aga kirjutan siis muidugi seda, mis mulle parajasti pähe tuleb (võin teha need ka täiesti maatasa või ajada mingit täielikku iba). Ja kui saan midagi sedasi niisama, siis märgin selle postituses alati ära, et asi oleks lugejate suhtes aus, ning kaldun olema just kriitilisem kui tavaliselt – nii et lihtsalt reklaamikanalina see hästi ei toimiks, aga kui tahetaksegi saada veidi otsekohesemat tagasisidet, siis võin seda anda.

Jaga seda lugu ka teistega!