Artikkel ilmus algselt Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaali arvamuslehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.
On täiesti loomulik, et praeguse valitsuse reiting valimiste lähenedes langeb, sest koalitsiooni moodustanud erakonnad on jätnud täitmata kõige olulisema lubaduse, mis neid enne valimisi ühendas, kuigi aega selle täitmiseks on olnud piisavalt. Jutt käib loomulikult rahvahääletuste võimaldamisest.
Sotsid andsid oma valimisprogrammis lubaduse töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.
IRL lubas laiendada rahvahääletuste kasutamist, kaotades rahvahääletuste seotuse parlamendi usaldusega ning jagades rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.
Keskerakond lubas kehtestada tühistamisreferendumi, mille kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva seaduse.
Lubadus “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist sisaldus juba kohe pärast valimisi sõlmitud koalitsioonileppes Reformierakonnaga, kuid selle täitmiseni ei jõutud. Praeguse valitsusliidu loomisel läks kirja lubadus “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi.
Justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) juhtimisel läbiviidud “analüüsi” tulemusel jõudis valitsus juba enam kui aasta tagasi ettepanekuni anda rahvale võimalus seaduseelnõu algatamiseks, kui sellele on oma allkirja andnud 10 000 hääleõiguslikku kodanikku. Pärast seda peaks eelnõu minema hääletusele Riigikogus.
Ja vaid ettepanekuks ehk tühjaks jutuks see jäänud ongi.
On väga hea, et valitsus tunnistas sellise ettepaneku tegemisega kaudselt, et varem loodud õigus kollektiivse pöördumise esitamiseks (petitsiooniõigus) ei vääri tegelikult veel rahvaalgatusõiguse nime, aga kurb, et “analüüsi” käigus “unustati ära” need valimiseelsed lubadused, mille täitmiseks 2015. aastal oma valijatelt mandaat saadi.
Lubati ju õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks, mitte lihtsalt rahvaalgatuse korras seaduseelnõude algatamiseks.
Varem võisid SDE ja IRL apelleerida sellele, et rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu oli Reformierkond, aga täna ei petaks sellise jutuga enam kedagi. Maskid on langenud. Kui koalitsioon koosneb erakondadest, mis kõik andsid selles osas sarnaseid lubadusi, siis on ju selge, et oma valimislubaduste elluviimist takistavad nemad ise.
Rahvaalgatuste tegelik seadustamine, sealhulgas rahvaalgatuse korras rahvahääletuste esilekutsumise võimaldamine, on üks olulisimatest lubadustest, mille najal on kasvatanud toetajaskonda EKRE. Kui nad peaksid pärast eelseisvaid valimisi koalitsiooni pääsema ning see lubadus täitmata jääb, siis tabab neid tõenäoliselt sarnane saatus, mille osaliseks on saanud IRL ja SDE.
Vastuseis rahvahääletustele on ühtlasi ka üks peamisi põhjusi, miks Vabaerakonna reiting nii põhja on käinud. Artur Talvik võib rääkida ükskõik kui palju üldsõnalist juttu otsedemokraatia vajalikkusest, aga kui Jüri Adams samal ajal järjekindlalt rahvahääletuste kasutamist demoniseerib, siis ei mõju Vabaerakonna loosungid võimu andmisest tagasi rahvale enam vähimalgi määral usutavalt.
Usalduse kadu erakondade vastu ei ole Eesti ühiskonnas täna väiksem kui 2012. aastal, mil seda väljendasid liikumine “Aitab valelikust poliitikast” ja pöördumine “Harta 12”. Toona uputati need impulsid Jääkeldri protsessi ja Rahvakogu asendustegevusse, kuid nende aluseks olnud sügavamd probleemid ei kadunud kuhugi. Kui poliitikud on muutunud nii üleolevaks, et sisuliselt ei usalda oma rahvast, siis ei maksa neil imestada oma erakondade langevate reitingute üle.