Tähelepanuväärsed filmid

Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia jagab pühapäeval välja oma iga-aastased auhinnad, millega seoses sai ühe inimesega veidi arutatud, milline film võiks saada kuulutatud nüüd parimaks.

Mina pakkusin, et selleks võiks olla “The Revenant” – põhjus võib-olla ka selles, et see sai vaadatud nomineeritutest viimasena, mistõttu on mulje praegu kõige tugevam. Tegelikult on muidugi kõik viis kõvad filmid. Ja kõik üsna erinevad nii teemadelt kui teostuselt, mistõttu on neid raske omavahel võrrelda.

“Spotlight” annab väga hea pildi uuriva ajakirjanduse toimimisest. Kuluks ära ka pereväärtustest rääkivatele traditsionalistidele, eriti katoliiklastele. Selle kohta oleks päris huvitav lugeda näiteks Varro Vooglaiu ja EKRE tegelaste filmikommentaare – “Objektiiv” ja “Uued Uudised” saaks midagi rabavat oma kultuurirubriiki. Mulle tundub, et sellel on kõvad šansid saada sel aastal parima filmi Oscar, kui sedagi ei saa just “The Revenant”.

“Bridge of Spies” on korralik külma sõja lugu, mida tasub vaadata isegi neil, kes on näinud juba kümneid selliseid lugusid. “The Big Short” humoorikas käsitlus 2007. aasta finantskriisist, “Carol” siin juba veidi pikemalt jutuks olnud.

Tema aga ütles, et BAFTA peaks andma parima filmi auhinna ühele filmile, mida ei olegi üldse selles kategoorias nomineeritud – “45 Years”. Kuna ma ei olnud seda näinud, siis vaatasin nüüd ära.

Lugu hakkab hargnema sellest, et vanapaar valmistub tähistama 45. pulma-aastapäeva, kui saabub kiri, milles Šveitsi võimud teatavad mehele, et leitud on tema viiekümne aasta eest Alpides lõhesse libisenud tüdruksõbra täiuslikult säilinud keha.

Tempo on rahulik nagu elu ise, aga sisu samavõrd dramaatiline, puudutades seda, kui palju ning mida inimesed oma varasematest suhetest teineteisele räägivad. Ja mis saab siis, kui need lõpuks sedasi esile kerkivad.

Lugu antakse paljuski edasi tegelaste omavaheliste vestluste kaudu.

Ekraanil nähtav tegevus leiab aset kuue päeva jooksul ja on kõige igapäevasemat laadi: hommikune jalutuskäik koeraga (minut), kohtumine postiljoniga (pool minutit), tuppa ja üleriided seljast (umbes sama), jutuajamine köögis (viis minutit) ja samas vaimus edasi. Esimene päev lõpeb enam kui viieminutilise voodistseeniga, mis kujutab endast jutuajamist ammu möödunud asjadest. Järgmisel hommikul taas jalutuskäik koeraga jne.

Kummalisel kombel ei teki seda vaadates aga igavust. Pinge kerib ennast vaikselt üles ja lugu haarab järjest rohkem kaasa.

Film on saanud arvukalt auhindu festivalidelt ning leidnud koha ka Eesti Filmiajakirjanike Ühingu koostatud eelmise aasta levifilmide esikümnes. BAFTA auhinnale on see nomineeritud kategoorias silmapaistev Briti film.

Jaga seda lugu ka teistega!