Sirpa Kähkönen “Graniitmees”

Sirpa Kähkönen on soome kirjanik, õppinud ka ajalugu, kelle “Graniitmees” (tõlkinud Piret Saluri) räägib 1920-ndatel Nõukogude Liitu põgenenud Soome vasaknoorte elust uuel kodumaal, nende illusioonide purunemisest ja oma koha otsimisest võõras ühiskonnas.

Lugu algab aastast 1922, kui noor minajutustaja, kes saab uueks nimeks Klara, pageb koos oma mehega suuskadel Soomest: “Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime.”

Suurema osa romaanist moodustabki Klara jutustus. Hiljem selgub, et ta pani selle kirja 1935. aastal, kui oli suremas, ning see konfiskeeriti lõpuks ühe tšekisti poolt, kes esineb selles alguses tsirkuseartistina.

Klara jutustusele on lisatud veel sadakond lehekülge teksti, kus tegevus jõuab viimaks välja 1937. aasta terrorini. Kui Klara jutustus moodustab küllaltki kompaktse terviku, siis romaani lõpuosa vajub veidi ära, laguneb kohati laiali ja jääb natuke venima, aga huvitav on seegi…

Mesimurak, tsirgukiri,
karu itk ja täheke,
teelehtlehed, kasetohud,
rannaliiva valendus.

See oli katkend ühest runost, “Tikkija laul”, mille Klara kirjutas üles Ingerimaal valgutuskäigul viibides. Kohtume sellega alles siis, kui tema abikaasa naisest järelejäänud pabereid öösel ühes tünnis põletab.

Kähkönen rääkis Postimehes ilmunud intervjuus, et tegi intensiivset uurimistööd ja valmistus selle raamatu kirjutamiseks kümme aastat. Lugedes on tõesti tunda, et autor on ennast tolle ajajärgu eluoluga põhjalikult kurssi viinud. Eriti jääb kõlama tänavalaste-teema, mis oli üleval juba enne 1937. aasta isatust (siinkohal soovitan lugeda ka Vladimir Amlinski raamatut “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, mis lahkab sarnaseid teemasid), aga ka minajutustaja eksistentsiaalsed mõtisklused, mis omandavad kohati kaunis poeetilisi vorme.

“…ootamatult tabas mind seesama tunne, mis oli mulle sageli tulnud ka lapsest peast: ma imestasin, kas see siin olen mina ja kas see on maailm, kus pean elama. Lapsena olin alati mõelnud, et tuleb minema saada, suuremasse kohta, linna. Ja siia see soov oli mind toonud.”

Romaani pealkiri, “Graniitmees”, viitab siiski ühele teisele tegelasele (“Nad kõndisid kevadistel õhtutel koos Galkiniga Peterburi tänavatel ja panid elavatest piltidest mõttes kokku loo, mille pealkirjaks pidi saama Graniitmees.”), jääb veidi kaugeks ja külmaks. Minu meelest sobinuks selleks paremini “Tikkija laul”, aga siis tulnuks kirjutada muidugi ka veidi teistsugune romaan.

Väikest katkendit saab lugeda selle lingi taga.

Jaga seda lugu ka teistega!