“Sing Street” (2016)

Sing StreetJohn Carney “Sing Street” on mitte üksnes lugu poisist, kes moodustab bändi, et avaldada muljet tüdrukule, nagu ütleb selle lühitutvustus, vaid ka laiem pilguheit 1980-ndate keskpaiga Iirimaa olustikku, kus pealetungiva popkultuuri ees vähenes katoliku kiriku mõju, valitses majanduslik madalseis ja noored nägid tõotatud maad hoopis mere taga Londonis. Murranguline ajajärk, mis sarnaneb mõneti ligi kümme aastat hiljem Eestis valitsenule.

Lugu hakkab hargnema sellest, et poiss, kelle vanemad on rahalistes raskustes, läheb jesuiitlikust erakoolist üle õppemaksuta kooli, mida peavad kristlikud vennad (see on samuti üks katoliku kiriku kongregatsioonidest). Seal on koos raskem kontingent. Peategelasel tekib konflikt nii ühe riiukuke kui ka kooli juhatajaga, kes nõuab kinnipidamist rangetest reeglitest. Samas leiab ta kohe ka ühe sõbra ja näeb kooli vastas üle tee maja ees trepil seismas tüdrukut.

Tüdruk ütleb, et ta on modell ja läheb varsti Londoni, ootab vaid oma portfoolio valimimist, sest Dublinis ei ole modellidele õiget tööd. Poiss küsib, kas tüdruk tahab mängida ühes muusikavideos, mille ta oma bändiga teeb. Tüdruk laseb poisil laulda a-ha superhitti “Take On Me”, enne kui nõustub andma talle oma telefoninumbri. Nali seisneb selles, et mingit bändi ei ole ja seda tuleb hakata alles looma.

“Take On Me” on laul, mida ma mäletan sellest ajast vist üldse kõige paremini, sest kui meile Sat-TV tuli, siis vaatas vanem õde MTV pealt sageli selle video ning tegi ise samas stiilis joonistusi. Ja mina ootasin, et mõni multifilmitegelane sedasi päriselt elustuks ja/või ma ise pildi sisse saaksin minna (tõsiselt). Samuti oli a-ha toona minu mõningate täditütarde lemmikbänd.

Teistest filmis kõlavatest vanadest lauludest on mulle kõige tuttavam Spandau Ballet’ “Gold”, paljuski ilmselt samuti tänu põnevale videole, aga kuuldud muidugi ka mitmed ülejäänutest.

Päris vaimukas on ka filmi jaoks loodud originaalmuusika, eriti “The Riddle of the Model”.

Carney varasematest filmidest on mul nähtud ainult “Once” (2007), millega seoses meenus kohe äärmiselt positiivne mulje (emotsioon), mille see jättis, aga sisust ei tulnud esimese hooga meelde midagi, kuigi vaatamisest on möödas vähem kui kümme aastat. Kui sisukokkuvõtte läbi lugesin, siis tuli see siiski tuttav ette.

Nüüd tema uut filmi vaadates meenus mulle kõigepealt hoopis Tom Hanksi “That Thing You Do!” (1996), mis räägib bändi tegemisest 1960-ndate keskpaigas ning on samuti ühe ajajärgu portree laiemas mõttes, kuigi muidu sisu poolest mitte väga sarnane.

Spoiler. “Sing Street” lõpeb sellega, et poiss ja tüdruk sõidavad mootorpaadiga Inglismaa poole, omamata mingit konkreetset plaani ja taskud tühjad, aga olles täis suuri lootusi tuleviku suhtes. Tormisel merel, sõites läbi udu ja vihma, jäävad nad peaaegu laeva ette, aga haagivad ennast siis selle kiiluvette. Režissöör ütles ühes intervjuus, et osa temast soovinuks, et nad oleksid lõpus surma saanud, aga sellisel juhul oleks see olnud lihtsalt nali, mitte film.

Lool on ka teatav poliitiline alatoon. Kristlikud vennad on kõige tugevamalt iiri rahvuslust toetav osa katoliku kirikust. Carney näitab neid küllaltki negatiivses valguses, näides olevat ise selgelt nö. Briti-orientatsiooniga (plakatilt võib ju koguni leida aukohalt loosungi, mille kohaselt see film on “suurema südamega kui Iirimaa ise”). Selles osas sobiks tasakaalustuseks Neil Jordani “Michael Collins” (1996).

Film sai vaadatud juba paari nädala eest, aga kuna vahepeal linastus see ka Eestis, siis ei hakanud sellest siin kohe kirjutama, vaid ootasin kohalikke arvustusi, et saaksin neile lõpetuseks linkida: temaatiliste sõnavõttudega on esinenud Ralf Sauter, Katariina Rebane ja Liina Laugesaar. Kui keegi veel, siis andke teada.

Jaga seda lugu ka teistega!