Reeli Reinausi “Verikambi”

VerikambiNoorteromaan. Sain raamatu arvustamiseks kirjatuselt Varrak. Põhjuseid, miks valisin pakutute hulgast välja just selle, oli mitmeid.

Ma ei ole lugenud sel sajandil vist ühtegi noorteromaani ja ka varem kujundasid minu ettekujutust neist peamiselt sellised raamatud nagu Manfred Gregori “Sild” (1958, e.k. 1963), Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964) ning veelgi varasemast ajast pärinevad teosed, näiteks sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”, mida kodusest raamaturiiulist leida võis. Teisi sõnu: raamatud, mis ilmusid eesti keeles siis, kui nende sihtgruppi kuulusid minu vanemad. 1970-ndate, 80-ndate, 90-ndate ja praeguse aja noortekirjandusest ei tea ma suurt midagi.

Samas mõlgub mul endal juba pikemat aega meeles üks idee, millest on tänaseks olemas pealkiri, mõned tegelased, esimene ja viimane lause ning hulk nende vahele jäävaid mõttekilde, mis minu peas vaikselt ritta asetuvad, et vormuda lõpuks tähemärkideks, millest moodustub üks noortele suunatud jutustus. Seetõttu olengi nüüd vaadanud, mida noortele tänapäeval erinevate meediumite kaudu pakutakse. Mul endal on mõtteis midagi hoopis teistsugust, aga see on teine teema.

Mõne aasta eest küsisin ühelt inimeselt, kes on noortekirjandusega paremini kursis, et keda ta peab praegu Eestis kõige kõvemaks noortekirjanikuks, ja sain vastuseks just nime Reeli Reinaus, mis jäi siis meelde. Kui lugesin nüüd “Verikambi” lühitutvustust, siis meenus ühest küljest Holger Puki jutustus “Kaks punast kaelarätti” (1953), mis räägib pioneeride seiklustest (kuulan just praegu selle põhjal tehtud kuuldemängu, mis mõjubki umbes sama veidralt), aga teisest küljest kõnetas mind jutt vanast fotost, millel on näha üks tundmatu tüdruk.

Ma olen ise näinud vana grupipilti tundmatutest inimestest, nende hulgas üks tüdruk, kellele silma vaadates oli tunne nagu vaataks endale silma. Minus tekitas see elevust ja huvi, mitte õõvastust ja hirmu, aga mul ei ole sellele mingit seletust ja see oli nüüd otsustav punkt, mis pani mind seda raamatut lugema – mõelda vaid, millised asjad võivad määrata inimeste lugemisvalikuid!

Loo tegelasteks on gümnasistid, kes elavad maailmas, kus suhtlemine vaimudega, uskumine needusesse ning maagiasse on reaalsus, mida aktsepteeritakse justkui täiesti loomulikuna, kus avaldus “Ma olen meedium!” ei kõla ajuvabana (minule meenus kohe stseen ühest filmist, mille peale oli raske mitte muiata) ja jutt “kanaldamisest” ei aja kedagi naerma. Veidi sarnane, aga mitte sama maailm, mida kujutati telesarjades “Võluvägi” ja “Vampiiritapja Buffy”, kuid tegevuspaigaks tänapäeva Eesti, täpsemalt Põhja-Eesti, eelkõige ilmselt Harjumaa, konkreetselt mainitakse näiteks Murastet.

Maailm, kus nõidus, maagia ja vanad pärimused on miksitud kokku noortele omaste probleemide ja otsingutega ning saadud üks päris hullumeelne seebikas, mis sisaldab aga muu hulgas ka näiteks järgnevat, lausa eksistentsiaalset mõttemõlgutust…

Mis oli siis ikkagi elu mõte?

Kas keegi üldse sai olla lõpuni kindel, et teadis vastust? Osa inimesi arvas, et elu mõte ongi elamine, teised uskusid, et inimene on tulnud siia maailma õppima ja eelmistes eludes kogemata jäänud õppetunde omandama või siis karmavõlgu tasuma. Mõned leidsid jälle, et elu mõte on armastus – armastus kõigi ja kõige vastu.

Elina ei teadnud, mida sellest kõigest arvata. Mis oli tema elu mõte? Mida ta tahtis elult saada? Mille poole ta püüdles? Polnudki nagu midagi. Ta polnud palju nõudnud. Mitte kunagi. Ta oli alati olnud rahul sellega, mis tal oli. Ehk selles oligi viga? Unistused olid teiste jaoks. Kui ta mõtlema hakkas, siis ei osanud ta avastada põhjust, miks see niiviisi oli. Kas ta lihtsalt ei uskunud, et ta unistused võiksid täituda? Või kartis ta otsustada?

/—/

Miks pagana pärast pidi elu nii keeruline olema?

/—/

Õnnelik – võib-olla selles oligi viga. Ta ei olnud õnnelik. Mitte et ta elul oleks midagi viga olnud, aga talle tundus, et ta lihtsalt ei oska seda. Ei oska olla tänulik selle eest, mis tal on. Ei oska olla õnnelik tavaliste igapäevaste asjade üle.

Võib-olla ta hoopis mõtles liiga palju? Võib-olla peaks ta laksma elul lihtsalt kulgeda ja vaatama, kuhu see teda viib? Kui ta ei oska midagi teha ega teagi täpselt, mida ta tahab, äkki on siis tõesti parem, kui ta läheb lihtsalt vooluga kaasa?

Teose sisust on siin raske kirjutada nii, et see ei reedaks midagi liiga palju selle sisu kohta. Lugedes on hea lasta ennast lihtsalt voolul kaasa viia, mitte liiga palju mõtelda ja analüüsida.

Lugesin suurema osa raamatust läbi eilses postituses mainitud oludes, raju tümaka saatel, mis viis kohati transile lähenevasse seisundisse, andis lugemisele sobiva rütmi ning meeleolu, olles ühest küljest küll kontrastis selle kõrvalise maakeskkonnaga, kus teose tegevus suuresti aset leiab, kuid pakkudes samal ajal vaatepilti erinevatest inimestest, kelle juures võis märgata isegi mõningaid ühisjooni selle raamatu tegelastega. Huvitav elamus.

Jaga seda lugu ka teistega!