Rachel Joyce (s. 1962) on endine näitleja, kes pühendus 1999. aastal laste kasvatamisele ja kuuldemängude kirjutamisele. 2012. aastal ilmunud “Harold Fry uskumatu palverännak” (e.k. 2015) on tema debüütromaan.
Raamatu läbisin tänu kirjastusele Varrak, mis korraldas täna selle üle Facebookis väikese arutelu. Kohtasin just enne seda usukuulutajaid, kes surusid mulle kätte lendlehe, mis algab küsimusega: “Kas keegi kunagi on rääkinud sinule, et Jumal armastab sind ja et Tal on sinu elu jaoks suurepärane plaan?”
Kuigi selle raamatu nimi võib jätta mulje, et tegemist on kristliku äratuskirjandusega, ei ole “Harold Fry uskumatu palverännak” sugugi religioosne tekst ega ka tänapäevane muinasjutt. See on lugu mehest, kes läheb korraks kirja posti viima, aga kõnnib hoopis välja riigi teise serva, käies selle retke jooksul mõttes läbi senise elu ja kulutades ära pensionipõlveks kogutud säästud.
Muu hulgas kogub ta vahepeal ka hulga jüngreid, aga uut messiast temast siiski ei saa.
Idee ise (rännak ühest Suurbritannia servast teise, mille jooksul peategelane käib läbi ka omaenda elu) on iseenesest ju huvitav ning lugu pandud kirja küllaltki kaasahaaravas ja loetavas vormis, aga mõjus mulle liiga sageli ebausutavalt, ebaveenvalt.
Kogu see teema, et keegi hakkab sedasi välkidee mõjul (tanklaneiu mõnest lausest tõugatuna, ilma igasuguse ettevalmistuseta) ühest riigi servast teise kõndima, ei olnud minu jaoks usutav. Samuti oli ebausutavaid kohti selles osas, mis seal tee peal ette tuli. Lõpplahendust ma ette ei näinud, aga samas ei mõjunud see ka väga üllatavalt.
Raamatu sisu siin pikemalt ümber jutustama ei hakka, sest võib-olla leidub lugejate hulgas keegi, kes selle nüüd siiski ka ise kätte võtab. Märgin vaid nii palju, et Jumal võis peategelast lõpuks küll armastada, aga suurepärast plaani Tal tema elu jaoks ei olnud.
Joyce pani loo algselt kirja juba 2007. aastal kuuldemänguna. Tõuke selle kirjutamiseks andis teade, et tema isal on vähk. Harold Fry omabki autori enese sõnul palju ühisjooni tema isaga. See raamat olevat omamoodi mälestusmärk.
Ülesehituselt on romaan ladusalt kulgev, sobiks hästi lehesabades avaldamiseks. Ja peale paistab see minevat eelkõige naistele.