Loomingu Raamatukogus ilmunud Alexander Genise “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra” sisaldab aastatel 2009-2013 ajalehes Novaja Gazeta avaldatud mõtisklusi kirjandusest. Kui keegi sellisest mehest varem midagi kuulnud ei ole, siis lühikese tutvustuse võib leida nüüd ka eestikeelsest Vikipeediast, kuhu ma selle just kirjutasin.
Kaante vahele on koondatud üle kolmekümne killu ning õigem oleks lugeda need läbi mitte mõne hingetõmbega, nagu tegin mina, vaid võtta sisse üks igal hommikul, et saaks teemade üle päeva jooksul ise rahulikult edasi mõtiskleda. “Lugejameisterlikkust lihvitakse kogu elu, iialgi ülempiirini jõudmata,” nagu kirjutab Genis, “sest lugemisel ei ole muud eesmärki kui nauding.”
Leidub häid soovitusi, mida on kerge jagada, näiteks: “Kuidas siis klassikuid lugeda? Tolstoid jaokaupa, Dostojevskit ühe hingetõmbega. Esimene talub maratoni rütmi, teine ainult hüsteerilist sprinti, mis kihutab lugeja surnuks, vahel sõna otseses mõttes. Ühe romaaniga on hea elada suvilas, vaheldades peatükke jõe, teejoomise ja seenelkäiguga. Teise raamatuid loetakse haigena – kodunt välja minemata, voodist tõusmata, valgust kustutamata.”
Samas esineb ka häirivalt kategoorilisi väiteid, millega on raske täielikult nõustuda, näiteks: “Komöödia on alati alustanud madalalt ega ole sealt palju kõrgemale jõudnud. /—/ Tragöödia tegeleb üldise, komöödia üksikuga.” – selline üldistamine ei ole minu meelest kunagi hea, see on liiga lahmiv ega ütle tegelikult midagi sisukat.
Palju tabavaid tähelepanekuid erinevate autorite kohta, näiteks üks: “Nagu igasugune mõistujutt, on Kafka tekst mitmeti tõlgendatav. Öeldakse ühte, mõeldakse teist. Raskused algavad sellest, et me ei mõista päriselt mitte ainult teist, vaid ka esimest. Tarvitseb meil oma interpretatsiooni õigsust uskuma jääda, kui autor sellest välja vingerdab.” – mulle just see Kafka puhul meeldibki.
Arusaamatud on mõned toimetuslikud valikud. Tõlkija Toomas Kall kirjutab oma järelsõnas: “Igatahes väga paljusid neist raamatutest, millest kirjutab Genis, saame ka meie lugeda oma emakeeles. Kuid ilmnesid ka olulised lüngad, näiteks Vene luules (Brodsky, Mandelštam), mistõttu tundus otstarbekas Genise neid autoreid puudutavad esseed praegu veel eesti keeles avaldamata jätta.”
Mina ei ole nüüd kindlasti ainuke Loomingu Raamatukogu tellija, kes on lugenud ka neid autoreid. Brodsky nimi käib Genise esseedest läbi vist sagedamini kui kellegi teise oma. Kummaline, et spetsiaalselt talle pühendatud jupp välja jäeti, aga hea, et see raamat eesti keeles üldse ilmus, kuigi veidi kärbitud kujul.