President Kaljulaid väärib teist ametiaega

Mäletan hästi, milline pettumus levis Estonia kontserdisaalis 24. septembril 2016, kui häälte kokkulugemisel selgus, et uus president jäi sel päeval valimata. Viibisin valimiskogus vaatlejana (esindades ennast) ja jälgisin mängu rõdult, kuhu kõik kenasti kätte paistis. Paljud inimesed, kes olid tulnud saama osa suurest riikliku tähtsusega sündmusest, tundsid järsku, et nende päev läks luhta.

Mina olin seal ilmselt üks vähestest, kes tulemuse üle siiralt rõõmustas. Mõned päevad varem olin avaldanud arvamust (21. septembril portaalis Objektiiv ilmunud artiklis “Tühjad sedelid annaksid uue võimaluse”), et antud olukorras võib Eesti saada kõige parema presidendi just siis, kui otsuse langetamine saadetakse tagasi Riigikogu kätte, kus tehakse lõpuks tõsine katse jõuda laiapõhjalise kokkuleppeni, mille tulemusel valitakse presidendiks mõni täiesti uus kandidaat, kes on vastuvõetav võimalikult paljudele. Nii ka läks.

Kersti Kaljulaid sai presidendiks kindlasti endalegi ootamatult, kuid Riigikogu andis talle suhteliselt tugeva mandaadi. Tema valimist presidendiks toetas oma häälega 4/5 riigikogulastest. Loomulikult oli see tingitud ka sellest, et parlamendisaadikud ei tahtnud sattuda taas piinlikku olukorda, vaid soovisid asjaga lõpuks ühele poole saada, aga kinnitas samas siiski ka tõsiasja, et talle puudus tugev vastuseis.

Kaljulaid valiti presidendiks, sest poliitikud nägid temas inimest, kes oli erakondadest suhteliselt sõltumatu. Ta oli küll kuulunud varasemalt Isamaa ridadesse, aga sealt juba ammu lahkunud. Ta ei olnud seotud kohalike päevapoliitiliste kemplustega. Kuna ühelgi erakonnal ei õnnestunud sokutada presidendiks oma inimest, valiti selleks Kaljulaid, kelles nähti paretipoliitiliselt neutraalset kompromisskandidaati.

Täna võib see tunduda uskumatu, aga isegi EKRE kaldus esialgu toetama Kaljulaidi valimist presidendiks. Martin Helme saatis erakonnakaaslastele kirja, milles hirmutas, et muidu saab presidendiks lõpuks ikkagi Marina Kaljurand. Suunda muudeti alles siis, kui oli juba täiesti kindel, et EKRE häältest tulemus ei sõltu – tekkinud olukorras peeti enda jaoks kasulikumaks eristuda teistest erakondadest sellega, et hakatakse uuele presidendile algusest peale teravalt vastanduma.

Muidugi on Kaljulaidil olnud presidendina ka möödapanekuid. Kuulusin ise tema esimeste kriitikute hulka (19. oktoobril 2016 ajalehes Kesknädal ilmunud artiklis “Kersti Kaljulaidi esimene prohmakas”, kus kommenteerisin veidi tema ametisse astumisel peetud kõne). Kõigile puudustele ja libastumistele vaatamata on tal aga jätkuvalt üks väga suur eelis võimalike alternatiivide ees: ta ei ole tugevalt seotud ühegi erakonnaga.

Mina isiklikult pooldan üleminekut presidendi otsevalimisele, sest see annaks meie riigipeale sõltumatu mandaadi, mis võimaldaks tal täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes. Reaalsus on paraku see, et ettenähtavas tulevikus valitakse Eesti president kas Riigikogus või valimiskogus. Opositsioonis olles võivad poliitikud küll otsevalimisele üleminekut lubada ning isegi vastavaid seaduseelnõusid algatada, kuid võimule pääsedes ei peeta seda nii oluliseks, et midagi päriselt muuta, nagu on tõestanud praegunegi valitsuskoalitsioon, sest see tähendaks riigikogulaste jaoks ju nende endi võimu vähendamist.

Kuni presidendi mandaat sõltub peamiselt nendest samadest poliitikutest, kelle suhtes ta peaks täitma põhiseaduse valvuri tasakaalustavat rolli, sobib sellele kohale kõige paremini just selline kompromisskandidaat, kes ei ole tugevalt seotud ühegi erakonnaga. See on Kaljulaidi suurim eelis, millest ähvardab kujuneda eelseisvaid valimisi silmas pidades paraku ka tema suurim nõrkus.

Mõne aja eest meediasse jõudnud sahinate kohaselt olevat Reformierakonna juht Kaja Kallas pakkunud Keskerakonna esimehele Jüri Ratasele uue valitsuskoalitsiooni loomise eest 2021. aastal presidendi ametikohta. Alternatiivse versiooni kohaselt peaks Ratas jätkama peaministrina, aga presidendiks tõusma Siim Kallas, kellel see 2016. aastal ebaõnnestunus. Nii või teisiti taandaks selline tehing presidendi valitsuskoalitsiooni ripatsiks.

EKRE tuleb kindlasti välja oma kandidaadiga, kelleks saab ilmselt Henn Põlluaas, mitte eelmine kord valimiskogus haledalt põrunud Mart Helme (mäletatavasti anti talle seal salajasel hääletusel vähem hääli kui oli vaja allkirju kandidatuuri ülesseadmiseks). EKRE saadikukohtade arvust Riigikogus kandidaadi ülesseadmiseks ei piisa, kuid Isamaa abiga saab see arvatavasti tehtud. Ja kui valitsuskoalitsioon püsib, võib nähtavasti arvestada ka Keskerakonna toetusega.

Isamaal ja Keskerakonnal oleks ju keeruline selgitada, miks nad ei toeta Põlluaasa valimist presidendiks, kui ta on nende arvates sobiv täitma Riigikogu esimehe ametikohta (mis peaks minema tema presidendiks valimise korral muidugi Isamaale). Põlluaas oleks koalitsiooni loomulik valik – valitseva kolmikliidu parim kaart selles mängus.

Jõudude jaotus Riigikogus on selline, et valimised lähevad tõenäoliselt taas edasi valimiskogusse. Sotsid võivad seada seal üles Marina Kaljuranna kandidatuuri, et neilgi õnnestuks saada kohalike valimiste eel osa presidendivalimistega kaasnevast tähelepanust. Meie praegune president ei pruugi teiseks ametiajaks seega üldse kandideeridagi, sest ei saa kokku kandidatuuri ülesseadmiseks vajalikke allkirju. Võitja selgub sellisel juhul lõpuks Reformierakonna ja EKRE suures vastasseisus.

Usun, et pärast president Põlluaasa viieaastast ametiaega ei oleks Eestis enam peaaegu kedagi, kes ei soovi üleminekut presidendi otsevalimisele. Ja kõige häälekamalt hakkavad seda nõudma veel need, kes on seni olnud kõige häälekamalt selle vastu. Selles mõttes oleks tema saamine meie riigipeaks ühiskonnale hea šokiteraapia. Pikemas perspektiivis kindlasti tervendav.

Šokiteraapia on aga alati valus nendele, kelle peal seda rakendatakse. Võimaluse korral tuleks seda siiski vältida. Seetõttu võiks nüüd vähemalt Riigikogu opositsioon hoiduda parteipoliitilistest mängudest ehk öelda juba aegsasti välja, et on valmis toetama president Kaljulaidi valimist teiseks ametiajaks. Kas ta kandideerida otsustab või mitte, see on muidugi tema enda valik, aga vähemalt võimalus tuleks talle anda.

Artikkel ilmus 20. septembril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!