Tänavune pärimusmuusika lõikuspidu leidis aset ebatavalistes tingimustes, kuid ei erinenud palju varasematest. Koroonakriis on mõjunud loomingule positiivselt.
XVIII pärimusmuusika lõikuspidu 2. ja 3. X Viljandi pärimusmuusika aidas. Etnokulpide üleandmine.
190 aastat tagasi valmis kooleraepideemia tõttu Boldino mõisa sulgunud Aleksandr Puškinil neli väikest tragöödiat, mille hulgast on tänapäeval tuntuim ilmselt „Pidu katku ajal“, kuid tema eluajal jõudis lavale üksnes „Mozart ja Salieri“. Selle teose kirjutamiseks sai Puškin inspiratsiooni kuulujutust, mille kohaselt olevat Salieri tunnistanud oma surivoodil üles, et Mozart suri tõesti tema poolt mürgitatuna, nagu kurjad keeled olid väitnud juba varem. Mozartit ja Salierit on kujutatud näidendis täiesti ebaajalooliselt. Levinud tõlgenduse kohaselt räägib see lugu sellest, kuidas töökas, kuid keskpärane talent tapab kadedusest geeniuse, kelle looming sünnib lenneldes. Vene kirjandusteadlane, puškinist Irina Surat on aga toonud välja, et Anna Ahmatova ja Ossip Mandelštam nägid neid tegelaskujusid sümboliseerimas lihtsalt kaht erinevat loomeviisi. Mandelštami sõnul on samas igas poeedis olemas nii Mozart kui Salieri. See tähendab, et inspiratsioonist sünnib midagi geniaalset vaid läbi ränga töö, kuid viimasel ei tohi lasta tappa spontaansust, sest ainult tööst ei piisa – see olevat Puškini tegelik sõnum.
Puškin lõpetas töö „Mozarti ja Salieri“ kallal 26. oktoobril 1830, kuid selle esimene visand valmis juba neli aastat varem. Sunnitud isolatsioon Boldinos, kus ta pidi veetma kolm kuud karantiinis, kujunes Puškini produktiivseimaks loomeperioodiks, mille käigus ta sai valmis paljud varem pooleli jäänud teosed. Koroonakriisist tingitud piirangud näivad olevat mõjunud nüüd kohati samal moel. Kuna esinemised jäid ära, said artistid rohkem aega loomingulisele tegevusele keskendumiseks.
Etnokulpide jagamisel osutus (rahvahääletuste tulemusel) suurimaks võitjaks Jalmar Vabarna. Ansambliga Zetod andis ta välja leeloplaadi „Traadilda“, mis teenis ära eheda pärimusmuusika auhinna. Trad.Attack! võitis aasta artisti ja aasta loo valimisel. Ühtlasi hääletati Vabarna aasta muusikuks. Seda auhinda vastu võttes rõhutas ta, et ka loendamatud stuudios veedetud tunnid ja filosoofilised vestlused muusika üle on mõjunud väga arendavalt – see ei ole olnud mahavisatud aeg. Pealegi, lisas Vabarna, harjutas ka tema kunagi viis tundi päevas. See sõnum ei ole küll iseenesest uus (näiteks Jimi Tenori albumi „Intervision“ ümbrisele on kritseldatud „Yo kids, work hard, ‘cause you might think I’ve been really lucky to get where I am today… maybe so. But I’ve realized the harder you work the luckier you get.“), kuid väärib siiski ikka ja jälle kordamist.
Igaks juhuks kordan üle sellegi, et lisaks etnokulpide laureaatidele tasub kuulata kõiki nominente. Mari Kalkun oli nomineeritud nüüd viies kategoorias. Tema „Õunaaia albumit“, mis sündiski just kevadel kodus istudes, tutvustati sõnadega: „Etnoaasta särav pärl, mis tõestab, et katsetused on värskendavad nii loojale kui ka publikule.“ Ühtegi kulpi ta aga ei saanud. Tühjade kätega pidi lahkuma ka neljas kategoorias nomineeritud Karoliina Kreintaal, ansambli Tintura eestvedaja, kes andis koos Lee Tauli ja Sänni Noormetsaga välja albumi „Ruhnu saarel mitu otsa“, mille eelesitlus toimus juba eelmise aasta lõikuspeol. Samas on mõlemad nimetatud albumid sellised, mida kõlbab kuulata tõenäoliselt ka poole sajandi pärast. Žürii valis aasta albumiks Torupilli Jussi & Cätlin Mägi topeltplaadi „Paras paar“, mis on samuti väga hea.
Aasta looks valiti „Armasta mind“, mille Trad.Attack! tegi koos Vaiko Eplikuga. Sandra Vabarna tunnistas, et kui käis plaadile minevate lugude valimine, tahtsid tema ja Jalmar selle hoopis välja jätta, sest ei pidanud seda piisavalt heaks. Selle valiku tegemiseks oli neil aga moodustatud oma 15-liikmeline žürii, kus jäi hääletuse tulemusel peale teiste tahe. Ka mulle tundub, et see ei ole tugevaim pala, mis nende viimasel kauamängival leidub, kuid kokkuvõttes osutus selline meetod albumi komplekteerimisel ilmselt mõistlikuks – seda kinnitab tõsiasi, et nende neljas album „Make Your Move“, mille kallal töötati üle kahe aasta, on jõudnud Grammyde eelselektsiooni.
Etnokulpide jagamine on veebis alaliselt järelvaadatav, seetõttu ei ole põhjust sellest enam pikemat ümberjutustust teha. Lisaks pidulikule auhinnatseremooniale oli lõikuspeo kavas veel tosinkond kontserti, mille hulgast tuleks arvata maha ehk ainult reedele punkti pannud tümakas, mis ei erinenud tegelikult palju sellest, mida lasti samal ajal autokõlaritest mingil kohalike noorte improviseeritud välidiskol turu juures parklas, kus võis samuti näha ennastunustavalt tantsivaid inimesi. Programmivälised ülesastumised aida kohvikus ja koridorides jäävad vaatluse alt välja; sellised spontaansed esinemised võivad olla vägagi kütkestavad, kuid mul lihtsalt puudub neist ülevaade.
Mõlemat päeva alustasid etnolaagri noored. Osa neist olid juba agaralt mööda Eestit tuuritanud. Välismaalasi laagris tänavu eriti ei olnud, kuid muusikaline haare oli siiski geograafiliselt lai, ulatudes koguni araabiamaailma. Ühe tüdruku sõnavõtust selgus, et etnolaager võib toimida tugigrupina, mis annab noortele jõudu muusikaõpingute jätkamiseks. Ka lihtsalt koostöö- ja esinemiskogemuste omandamiseks on see kindlasti hea koht.
Palju tutvustati muidugi lugusid oma aasta jooksul ilmunud või edaspidi ilmuvatelt albumitelt. Kaisa Kuslapuu ja Karl Laanekask, kes said suvel festivalil Mooste Elohelü ajakirja Muusika eriauhinna, esitasid muu hulgas Karlova-ainelist loomingut Kuslapuu tulevaselt sooloplaadilt. Aasta uusfolk artistiks valitud Curly Strings avaldas eelmisel aastal albumi, millel esineb koos sümfooniaorkestriga, tänavu aga lastelaulude plaadi, kus teeb kaasa terve rida külalisartiste. Sümfooniaorkestrit ja külalisi nad nüüd lavale ei tarinud, aga lugusid nendelt albumitelt küll. Ja mõnikord võivad mõjuda ju päris värskelt isegi vanad lood, mis on saanud uue seada. Tintura ja Arno Tamm esitlesid äsja avaldatud albumit „Kaugel üksi võõra rahva hulgas“, mis on pandud kokku Siberi eestlaste lauludest. Tintura triphop kõlab omanäoliselt, tõesti etnolikult, mitte nagu Portishead, Mono või mõni teine tuntud välismaa bänd, keda selle stiiliga seostatakse. Nemad esitasid ka vist ainsa sellel lõikuspeol kõlanud venekeelse laulu. Mari Kalkun esitles koos Aleksandra Kremenetskiga oma „Õunaaia albumit“.
Järgmise albumi materjali tutvustas eelmisel aastal kolm kulpi saanud Black Bread Gone Mad. See kõlas tummisemalt kui varasem, kuid on samuti ülimalt kaasahaarav. Nõudis suurt pingutust, et hoida distantsi, mis võimaldaks jääda kriitiliseks kõrvalseisjaks. Samas vaimus jätkates saab neist lõpuks ilmselt uus Jefferson Airplane – BBGM tuleks saata ajamasinaga Woodstocki. Kiirabi viis kanderaamil ära ühe nende fänni, kes ei suutnud pärast pikka lava ees hüppamist enam jalgele tõusta, sai vahetult enne festivali lõppu mingi trauma. Hüppamist, tantsu ja tralli oli üldse palju. Sel aastal alles esimest korda lavale jõudnud Rüüt pani oma kava küll suurelt jaolt kokku intovertsematest paladest, mida tavaliselt kontsertidel ei esitata, aga tõmbas publiku lõpuks käima ikkagi oma tavapäraste magnetitega. Rahvast tantsutasid kõvasti ka Suits ja Kool. Kõige rahulikuma etteaste tegi selles mõttes jutuvestja Piret Päär, keda saatis akordionil Kulno Malva, kuid tema puhul tuleb jällegi tõsta esile lugude dramaatilisust.
Lõikuspeo naelaks oli humoorikas eriprojekt „Originaalist parem“, mille käigus parodeeriti ka eelmisel õhtul toimunud etnokulpide jagamist. Laval oli viis artisti. Igaüks esitas enda repertuaarist ühe loo, millele järgnes kellegi teise uusversioon samast palast. Nii võis kuulda, kuidas Tintura hitti „Liisa pehmes süles“ esitab Duo Ruut, kelle „Tuule sõnad“ sai etnokulbi aasta debüütalbumi kategoorias, ja Kukerpillide jälgedes astub Curly Strings – bänd, mida ongi ju nimetatud tänapäeva Kukerpillideks.
Viljandi kultuuriakadeemia tudengid alustasid just vahetult enne lõikuspidu kampaaniat avaliku maskikandmise propageerimiseks, kuulutades 21. oktoobriks välja maskikontserdi, kus kogu publik kannab maske. Lõikuspeol kandsid maski või visiiri paljud pärimusmuusika aida töötajad, agaralt desinfitseeriti ka mikrofone, kuid esinejad olid maskideta ning võimalust see endale ette panna kasutas vaid mõni protsent publikust. Ülejäänud eelistasid hingata vabalt. Külastajaid oli mõnevõrra, aga mitte palju vähem kui eelmisel aastal. Just piisavalt selleks, et ei tekiks enam liiga suuri ummikuid ja pikki vetsujärjekordi. Varem olidki need üritused muutunud juba veidi ülerahvastatuks.
Artikkel valmis 4. oktoobril 2020. Ilmus 9. oktoobril ajalehes Sirp. Samale väljaandele sai kirjutatud lõikuspeost ka eelmisel aastal.