Péter Esterházy “Hrabali raamat”

“Lotmani kurikuulsa õpilase, Praha koolkonna patrooni ja isehakanud eestkõneleja Inski arvates tekkisid kirjanikud siis, kui inimkond pattu langes…”

Ungari moodsa klassiku Péter Esterházy (1950-2016) romaani “Hrabali raamat” võib võtta lühidalt kokku kahe sõnaga, mida kasutas oma põhjalikus saatesõnas tõlkija Lauri Eesmaa: intellektuaalne loba. Eesmaa sõnul tegeleb pea kogu Esterházy looming romaanižanri piiride katsetamise ja ümbermõtestamisega ning väga hästi istub talle just tegelemine intellektuaalse lobaga.

Millestki kirjutada – mida see õigupoolest tähendab? Eimiskit. Ainult rumalusi: sisu ja vormi ühtsust, jumalatõestust, ühiskondlikku progressi, looduse valitsemist, ametiühingumarki. Kirjanik pidi kirjutama Hrabalist. Bohumil Hrabal, tšehh. Seitsmekümne viie aastane. Prosaist. Suur nimi! Hašeki maapealne asemik.”

Antud juhul üritab 40-aastane kirjanik (romaan avaldati ungari keeles 1990. aastal, kui Esterházy ise saigi just 40-aastaseks) kirjutada tšehhi kirjandusklassiku Bohumil Hrabali (1914-1997) 75-nda sünnipäeva puhul juubelijuttu. Nii valmibki “Hrabali raamat”, mis on paksult täis varjatud tsitaate Hrabali ja teiste autorite teostest.

Mingit selget lugu ei maksa sellest otsida. Esterházy jaoks on selgelt olulisemad stiil ja tehnika. Ta keerab kokku ühe paraja segapudru, milles võib näha muu hulgas Piibli parodeerimist.

“Ei. Minus saab kõik kokku. Minus on kõik, mis on, ja kõik, mida pole. Olen nagu romaan; kõik, kes on üksteisest kaugel, aga kuuluvad üksteise juurde, saavad selles romaanis kokku. Kõik on üks. Mitte sama, mitte ühesugune. See, mis on erinev, see erineb. Aga nad on siin minus. Nad on üks.”

Kuna hrabalistika on mulle täiesti võõras teema, siis näis Esterházy must huumor lugedes üldiselt lihtsalt must, aga mitte huumor. Need igasugused peened vihjed jäävad ju tabamatuks võhikule, kes seda konteksti ei tunne. Midagi võis küll muidugi ära tunda (näiteks “ta maise elu poolel rajal end äkki leidis keset sünget metsa” oli ilmselt viide Dante Alighieri “Jumalikule komöödiale”), aga paljust libisesin nähtavasti üle.

Tavalugejale liiga keerulise koega tekst. Seda tõenäoliselt ka Ungaris, kus “Hrabali raamat” oli esimene Esterházy romaan, mis ei pälvinud sõltumatute kriitikute jäägitut tunnustust. Samas aga huvitav just stiilinäitena.

Jaga seda lugu ka teistega!