Paulo Coelho “Spioon”

Paulo Coelho "Spioon"Paulo Coelho (sünd. 1947) romaanidest oli mul varem loetud ainult “Alkeemik”, tema tuntuim teos, kirjutatud maagilise realismi vaimus. “Spioon” on hoopis teistsugune raamat, kuigi samavõrd kergesti loetav ja algab samuti tsitaadiga Luuka evangeeliumist.

Ja see sündis ühel neist päevist, kui Jeesus rahvast pühakojas õpetas ja evangeeliumi kuulutas, et ülempreestrid ja kirjatundjad koos vanematega astusid ta juurde ja küsisid temalt: “Ütle meile, millise meelevallaga sa neid asju teed või kes on see, kes sulle selle meelevalla on andnud?”

Jeesus kostis neile: “Ka mina küsin teilt ühte asja. Öelge mulle, kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest.”

Aga nemad arutasid omavahel: “Kui ütleme, et taevast, siis ta ütleb: “Miks te siis ei uskunud teda?” Kui me aga ütleksime: “Inimestest”, siis kogu rahvas viskab meid kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et Johannes oli prohvet.”

Ja nemad vastasid, et nad ei teadvat, kust see oli.

Siis Jeesus ütles neile: “Ega minagi teile ütle, millise meelevallaga ma seda teen.”

Luuka 20:1-8

Mitte selle tsitaadiga, mis mulle nüüd meenus, vaid ühe teisega, mis ei ole siinkohal oluline – oluline on vaid see, et Coelho alustab raamatut viitega Piiblile, mis mängib tema kui katoliiklase mõtlemises, maailmatunnetuses ja elukäsitluses nähtavasti tähtsat rolli.

Brasiilia teine suur kirjanik Jorge Amado (1912-2001) oli teatavasti ateist, kes kaldus vananedes järjest enam animismi. 1946. aasta põhiseaduse koostamisel võitles Amado Brasiilia Kommunistliku Partei esindajana usuvabaduse eest, aga hiljem (pärast Nõukogude Liidu külastamist) loobus ta aktiivsest poliitilisest tegevusest ja ka tema ilukirjanduslikus loomingus toimus selge pööre – nooruses agaralt sotsialistlike ideaalide eest võidelnud kirjanik jõudis sensualismi ja fantastilise realismini.

Amado romaanidest on eesti keeles ilmunud ainult “Gabriela, nelk ja kaneel. Ühe provintsilinna kroonika”, üks tema hinnatumaid teoseid, mis tähistaski just pöördumist nö. meelelisema kujutamislaadi poole. Seda sai mainitud siin mitte niisama suusoojaks, vaid põhjusel, et “Spioon” käsitleb teemat, mis seda samuti väga kergesti teha võimaldaks, nimelt kuulsa Mata Hari saatust, kuid Coelho ei ole läinud päris seda teed.

Tõsielusündmustel põhinev “Spioon” on sisuliselt ajalooline romaan, kus Mata Hari lugu antakse edasi ilma liigse erootikata, mis võiks muuta selle labaseks. Coelho keskendub mitte tema seksuaalsete seikluste kirjeldamisele, vaid elusaatuse visandamisele.

Raamat algab Mata Hari mahalaskmisega 1917. aasta oktoobris. Seejärel antakse Mata Hari enda jutustusena edasi tema elulugu, järgnevad teda kohtus kaitsnud advokaadi selgitused, epiloog ja autori lõppsõna. Raamatu lugemiseks kulub umbes kolm tundi.

Coelho toetab käsitlust, mille kohaselt oli Mata Hari sisuliselt süütu ohver. “Minu vastu ei ole mingeid tõendeid peale selle, mida ma ise hakkasin enda kohta rääkima, et ennast tähtsamaks teha,” laseb ta naisel öelda.

“Teie vahistamine, nagu ma juba ütlesin, pidi näitama Prantsuse sõjaväe võimekust ning juhtima tähelepanu kõrvale tuhandete noorte meeste hukkumiselt lahinguväljal. Rahuajal ei võtaks mitte keegi säärast sonimist tõendusmaterjalina arvesse,” pani Coelho sõnad suhu tema kaitsjale.

Kuidas oli lugu tegelikult, seda on nüüd ligi sada aastat hiljem muidugi raske öelda, aga üldiselt on selge, et Mata Hari legend on palju suurem kui oli tema võimekus spioonina. Vägagi võimalik, et ta langes tõesti lihtsalt suurte meeste väikeste mängude ohvriks, nagu tuleb välja Coelho romaanist.

* * *

Ja kui valgeks läks, kogunes rahva vanematekogu, ülempreestrid ja ka kirjatundjad, ning nad viisid Jeesuse Suurkohtu ette ja ütlesid: “Kui sina oled Messias, siis ütle meile!”

Aga tema ütles neile: “Kui ma teile ütleksin, ei usuks te mitte, ja kui ma küsiksin, ei vastaks te mitte. Ent nüüdsest peale istub Inimese Poeg Jumala väe paremal käel.”

Aga nad kõik ütlesid: “Sina oled siis Jumala Poeg?”

Aga Jeesus lausus neile: “Need on teie sõnad, et mina olen.”

Nemad aga ütlesid: “Mis tunnistust meil veel on vaja? Oleme ju ise seda kuulnud tema suust!”

Luuka 22:66-71

Kummalisel kombel tundub Coelho “Spioon” äärmiselt kristlik romaan – religioon ei oma seal küll suurt otsest rolli ja Piiblit on tsiteeritud vähem kui selles postituses, aga kogu tema lähenemise aluseks näib olevat kristlik humanism.

Jaga seda lugu ka teistega!