Jim Jarmuschi filmikeeles esitatud eepiline poeem õhutab inimesi olema loomingulised, tegelema hobidega. “Paterson” räägib Patersoni linnas elavast bussijuhist nimega Paterson, kes kirjutab luuletusi, aga on ühtlasi mõeldud sümboliseerima nähtavasti kogu seda linna – vaatajatel avaneb võimalus saada vähem kui paari tunniga ülevaade tema igapäevasest elust ühe nädala jooksul. Meid viiakse ekskursioonile läbi linna ja tema ajaloo, kohtuma tema elanikega. Väga peenekoeline lugu. Ja ka inspireeriv.
Vaatasime filmi kolmapäeva õhtul. Järgmisel hommikul läbi linna kõndides hakkasin ühe hetkel oma peas lihtsalt sõnu ritta seadma ning välja tuli luuletus…
Kõik algab tähtedest
Tähtedest saavad sõnad,
sõnadest laused, lausetest jutt
ning raamat on terve galaktika,
raamatukogu omaette universum,
lugeja nagu maadeavastaja,
vaid üks paljudest,
otsatus ilmaruumis,
mis üha paisub…
Hollandi animaatori Michaël Dudok de Witi kaheksakümmend minutit kestev sõnadeta multikas, kus laevahukust pääsenud mees satub asustamata saarele. Olles olukorraga tutvunud, ehitab ta bambusest parve ja üritab sellega lahkuda. Korduvad katsed seda teha ebaõnnestuvad tundmatu veealuse olendi tõttu, kes parve altpoolt ründab – kolmandal katsel selgub, et nende rünnakute taga on suur punane kilpkonn. Kui mees näeb teda ühel hommikul rannaliival roomamas, siis saabub kättemaksu tund. Mis pärast edasi saab, seda vaadake juba ise.
1941. aasta sügisel leitakse ühe Lõuna-Carolina väikelinna bussipeatusest läbipekstud asiaat, keda peetakse esimese hooga hiinlaseks (hiljem selgub, et ta on Ameerikas sündinud jaapanlane). Mees pannakse elama ühe lese aiamajja, kus ta aegamisi terveneb, sõbrunedes samas ka ühe naisega, kelle nimi on Sophie. Kui toimub Jaapani rünnak Pearl Harborile, siis on idüll hetkega läbi – filmi lõpus asuvad nad juba koonduslaagris, kuhu jaapani päritolu ameeriklased Teise maailmasõja ajal topiti, kuid vahepeal juhtunu järel tundub see lausa pääsemisena.
Film põhineb samanimelisel romaanil, mille autor on Augusta Trobaugh. Lavastaja ja stsenaariumi autor Maggie Greenwald on teinud varem ka sellised huvitavad filmid nagu “The Ballad of Little Jo” (1993) ja “Songcatcher” (2000), mida samuti vaadata soovitan.