Parim aeg erakorralisteks valimisteks

Nähtavasti tuleb kõigepealt mainida, et järgnev jutt on kirjutatud enne eurovalimiste tulemuste selgumist ega lähtu ühegi erakonna huvidest.

Parteiline vaatepunkt ei ole kodaniku jaoks ainus võimalik viis poliitikaga suhestumiseks. On olemas ka üldriiklikud huvid, mis ei pruugi kattuda ühegi erakonna omadega. Neid huve silmas pidades oleks Eestile kõige parem, kui juba sel suvel toimuksid erakorralised parlamendivalimised.

Riigikogu kevadistungjärk saab läbi 20. juunil. Teatavasti peaks siis järgnema ligi kolm kuud kestvad kohtumised valijatega, sest seaduse järgi riigikogulased ei puhka, vaid teevad kogu aeg tööd. Erakorralised valimised peavad toimuma 20–40 päeva pärast nende väljakuulutamist. Seega võiksid valimised leida nüüd aset näiteks 21. juulil, kui president need Riigikogu kevadistungjärgu lõppedes välja kuulutaks.

Selliste erakorraliste valimisteni jõudmine on teoreetiliselt võimalik, kuid näib olevat ebatõenäoline. Põhiseaduse § 97 ütleb, et valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib president valimised kolme päeva jooksul välja kuulutada, aga selleks on vaja valitsuse ettepanekut. Seega eeldab erakorraliste valimisteni jõudmine umbusaldusavaldust, mis läheb parlamendis läbi, ning lisaks ka selle juba umbusaldatud valitsuse enda ettepanekut ja presidendi nõusolekut.

Reformierakond paistab panustavat praegu sellele, et lüüa valitsusest välja EKRE ning teha ise uus koalitsioon Keskerakonna ja/või Isamaa osalusel. Erakorralised valimised neisse plaanidesse ei kuulu. Sotsid on ametis juhivahetusega. Nendegi jaoks tuleksid erakorralised valimised nüüd lihtsalt liiga kiiresti. Järelikult ei hakka opositsioon lähiajal tervele valitsusele või peaministrile umbusaldust avaldama.

Tänaseks on aga selge, et varem või hiljem laguneb praegune koalitsioon nii või teisiti. Küsimus on ainult ajas ja konkreetsetes asjaoludes. Oleks kindlasti parem, kui uus valitsus sünniks rahvalt uue mandaadi saanud parlamendi pinnalt.

Keskerakonna juhtivpoliitikute sõnavõtte kuulates jääb mulje, et nad loodavad vedada välja vähemalt 2021. aasta kevadeni. Kui asjad selleks ajaks paranenud ei ole, tehakse pööre, et minna kohalikele valimistele justkui uue, puhastunud jõuna. Erakorralised valimised nende plaanidesse ei kuulu.

Minu hinnangul eksisteerib aga täiesti realistlik võimalus, et need tulevad ikkagi. Ja juba palju varem.

Eesti on saanud oma ajaloo kõige ebakompetentsema rahandusministri olukorras, kus läheks raskeks isegi suurimatel asjatundjatel. Kui tuleva aasta riigieelarvet ei suudeta märtsi alguseks vastu võtta, tuleb ju korraldada samuti erakorralised valimised. Siis leiaksid need aset lihtsalt palju halvemal ajal, riigi jaoks märksa keerulisemas olukorras.

Eurovalimistele eelnenud suhteliselt tagasihoidlikud kampaaniad näitasid, et erakondade rahakotid on praegu üsna tühjad. On täiesti mõistetav, et mõte erakorralistest valimistest ei tekita neist üheski vaimustust. Ka mitte parlamendist välja jäänud jõududes. Kuid ühiskonnas tekkinud pingete maandamiseks oleksid need äärmiselt vajalikud.

Eesti ühiskonnas käärib praegu protsess, mida marksistid nimetavad revolutsioonilise situatsiooni küpsemiseks. EKRE juht Mart Helme, kes toimetas Brežnevi ajal kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas töötades Marxi ja Engelsi “Kommunistliku partei manifesti” väljaandmist, peaks teadma selle tähendust. Ta võiks selgitada seda ka oma noorematele kolleegidele valitsuses.

Helme visati 2004. aastal Rahvaliidust välja, sest ta oli kritiseerinud Lihula sündmuste tõttu avalikult erakonnakaaslasest siseministrit (enne teemat erakonna sees tõstatamata), nõudnud tema tagasiastumist (nähes sellel ametikohal ilmselt juba siis ennast, aga eesmärgini jõudmiseks kulus ligi 15 aastat). Lihula mälestusmärgi mahavõtmisel juhtunu oli pronksiööga võrreldes morsipidu, kuid seegi näitas, milleni selline pingete kasv võib viia.

Selleks, et olukord ei jõuaks nüüd meeleolude radikaliseerumise faasist tõsiste füüsiliste kokkupõrgeteni, tuleks aur ühiskonnast välja lasta. Mina ei näe selleks täna muud teed kui erakorralised valimised.

Kui need suvel läbi viia, saab alustada sügisistungjärku juba Riigikogu uus koosseis. Kui praegune koalitsioon saab rahvalt mandaadi jätkamiseks, ei saa keegi enam öelda, et mõne erakonna valijaid on petetud. Kui see ei õnnestu, jõuavad erakonnad pidada ära uued koalitsiooniläbirääkimised. Suvi ei läheks luhta. Poliitikud ei peaks niisama logelema, vaid saaksid tõesti pingsalt tööd teha.

Erakorralised valimised lööksid õhu puhtaks. Praegusel kursil jätkates läheb olukord vältimatult üksnes hullemaks. Seetõttu võiksid meie suured juhid ikkagi käituda riigimehelikult. Erakorraliste valimisteni jõudmine eeldab nüüd opositsiooni, koalitsiooni ja presidendi koostööd. Reeglid on tehtud nimelt sellised, et neid tegelikult kunagi ei korraldataks. Sel suvel võiks teha erandi.

Artikkel ilmus 28. mail 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!