Paavo Matsin “Gogoli disko”

Kuna tuleval nädalal esietendub Ugalas selle hinnatud menuromaani ainetel valminud lavastus, mida on kavas vaatama minna, siis sai loetud lõpuks läbi ka raamat. Miks jõudsin selleni alles nüüd?

Noh, esialgu peletasid eemale kiitvad arvustused, siis teosele osaks saanud riiklik ja rahvusvaheline tunnustus. Eelmisel aastal võtsin selle küll korraks kätte, aga siis jäi lugemine juba viiendal leheküljel pooleli, kuigi midagi ebameeldivat ja vastumeelset seal ei olnud: jutt jookseb hästi, raamat on kergesti loetav. Ma ei teagi, miks see siis pooleli jäi, lugesin vahepeal lihtsalt muid asju.

Lühidalt sisust. Tegevus leiab aset justkui tulevikus, kus Eesti Vabariik on juba tähistanud oma 100. aastapäeva, kuid NATO saanud varsti pärast seda sõjas lüüa Venemaalt ja Eesti on ühendatud vahepeal taastatud tsaaririigiga. Selle põhjal võiks nagu arvata, et tegemist on mingi visiooniga võimalikust tulevikust, aga nii see ilmselt ei ole. Pigem näib autor tegelevat taoliste tõsiste tulevikuvisioonide parodeerimise ehk siis nende üle irvitamise või (pehmemalt väljendudes) muigamisega.

Huvitav, kas teda inspireeris ka Mart Laari alternatiivajalooline “Sügissõda”? Igatahes mõjus Matsini romaan mulle küll rohkem nostalgilise absurdiulme kui düstoopiana. Tema kujutatud “tulevikus” valitseb miljöö, mis on kohati justkui pärit hoopis 1960-ndatel Nõukogude Liidus valminud komöödiatest (peaosas Juri Nikulin). Tegevuspaik on Viljandi, kus tegutsevad mitte üksnes Antikvariaat ja raamatubaar Romaan, vaid ka restoran Vikerkaar (nagu seisaks see endiselt oma vanal kohal).

Kui romaanis ärkab ellu Nikolai Gogol, siis selle autorit võib nimetada Ilfi ja Petrovi reinkarnatsiooniks, väike stiilinäide: “Neiu turtsatas. Edasi läks kõik nagu lepase reega. Ippolit Matvejevitš asus asja kallale mustkunstniku osavusega.” See oli suvaline katke Ilfi ja Petrovi sulest, nüüd Matsini avang: “Taskuvaras Konstantin Opiatovitšil olid kindlad igapäevased harjumused, mis ta oli omandanud aastatega kinnipidamisasutustes.”

Kummalisel kombel ei leidnud ma sellest raamatust ühtegi vihjet Viljandi noortevanglale, kuigi tegelaskonda arvestades võinuks ka see “tulevikus” alles olla või vähemalt kellegi mälestustes esineda.

Minu arvates on see romaan paljuski täiesti tõlkimatu (tunnen kaasa neile, kes seda praegu tõlkida üritavad) ning ma ei kujuta hästi ette, milline lavastus sellest sünnib (ka lavastaja Ott Aardam tunnistas eile Sakalas ilmunud intervjuus, et see on paras pähkel, ning ütles: “Usun, et klotsid lähevad lõplikult kokku esietenduseni jäänud aja jooksul.”), aga eks siis ongi huvitavam vaadata.

Ahhjaa, pean siin veel lõpu ka ära rääkima. “Gogoli disko” lõpeb nii: “Lõpp.” Enne seda on palju veiderdamist ja saab kõvasti nalja, seega tõesti üks “õudselt košmaarne” lugu.

Jaga seda lugu ka teistega!