Nancy Hustoni “Loomispäevik”

Nancy-HustonNancy Hustoni “Loomispäevik” tundus mulle pealkirja ja lühikokkuvõtte põhjal otsustades midagi sarnast nagu Antti Tuuri “Kuidas ma kirjutan romaani”, aga kui seda lugema hakkasin, siis paistis, et juttu tuleb hoopis teistel teemadel.

Esialgu oli üllatus suur, aga asi sai selgeks juba õige ruttu. Huston kirjutas: “Niisiis saab sellest minu loomispäevik. Minu raseduse logiraamat, aga mõtisklus ka teist laadi loomisest – kunstiloomest – ja võimalikest või võimatutest seostest nende kahe vahel.”

Nii ongi see loomispäevik hoopis avaramas tähenduses, kogum mõtisklusi ja kilde, sisaldades ka palju kultuurilooliselt huvitavat infot ajaloost tuntud kirjanikepaaride kohta.

Huston on sündinud Kanadas ja kirjutab peamiselt prantsuse keeles, kuigi see ei ole tema emakeel. Inglise keelde tõlgib ta oma teoseid ise. Ta oli aastaid abielus Tzvetan Todoroviga, kellega sai kaks last.

“Loomispäevik” lähtub rõhutatult naise vaatepunktist ning kohati on autori tõstatatud probleemid ja küsimusepüstitused minu jaoks veidi raskesti mõistetavad, näiteks:

“Kui kursus jaanuari lõpus algas, ei olnud mu rasedus veel nähtav; võisin üliõpilastele oma heameeleks kuulutada, et sedamööda, kuidas ma neile keha-vaimu probleemist mõningate kirjanike ja kunstnike näitel räägin, teen ise nende silme all läbi tõelise ihulise metamorfoosi.

Kas võivad nad öelda, et tunnevad mind, kui ma kuust kuusse aina gabariite ja garderoobi muudan? Kas on võimalik usaldada intellektuaalselt kedagi, kes nädalast nädalasse paisub ja pundub?

Ja kas ma ise usaldan ennast?”

Kuna mina ilmselt kunagi rasedaks ei jää, siis jääb selline nimetatud olekuga kaasnev ebakindlus mulle vist igavesti arusaamatuks.

Samas leidub ka asju, millega mul oli kergem kuidagi haakuda või suhestuda, näiteks:

“Ma tunnen isiklikult mitut naist, kes on olnud nördinud selle üle, kuidas neid on maailmale vaatamiseks esitatud, enamasti alasti ja hingeldavana mehe romaanis, keda nad on armastanud. Haruharva tõstavad kirjaniku ohvrid avalikult mässu…”

Kogu see problemaatika laiemalt, omaenda ja teiste elu kasutamine loomingu alusena, ongi Hustoni loomispäeviku läbiv teema. Ühest küljest on see teos ise selle ere näide, aga teisest küljest küllaltki laiahaardeline, sügav mõtisklemine taolise tegevuse erinevate tahkude üle.

Jaga seda lugu ka teistega!