“Nähtamatu daam” (Ugala)

Käisime eile teatris. Ugala vana maja on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ning näeb nüüd välja umbes sama uhke nagu kolmkümmend aastat tagasi. Interjöör ei ole väliselt küll palju muutunud, kuid tehniliselt on tase teine.

Eks sisuliselt uue maja puhul tuleb alguses välja veel ka väikeseid vigu, aga küllap ka need parandatud saavad.

Nii et vana teatrimaja on tehtud uueks, kloonitud nooreks.

Suurim probleem on selle juures nähtavasti suurenenud kohtade arv. Ugala suures saalis on neid varasemast küll vaid mõnikümmend rohkem, aga seinad on muudetud nüüd nii helikindlaks, et samal ajal saab mängida ka väikeses saalis. Tulemuseks on ummikud parkimiskohtade leidmisel, maja ees ning garderoobis. Vähemalt siis, kui saalid on rahvast täis.

Kahjuks ei tasu loota, et olukord selles osas lähiajal paraneb, sest kõik tahavad ju seda “uut” maja vaatamas käia. Pealegi näib Ugala lähtuvat ka oma repertuaari koostamisel sellest, et meelitada teatrisse võimalikult palju inimesi. Ugala uusvana maja avalavastuseks valitud Pedro Calderón de la Barca komöödia “Nähtamatu daam” näib olevat nüüd selles mõttes kindla peale minek. Kindlasti mitte nii riskantne nagu olnuks näiteks “Dorian Gray portree”.

Lavale astuvad nooruslikud tegelased 17. sajandist. Trupi kümnest näitlejast vanim on 1974. aastal sündinud Aarne Soro, ülejäänud kõik alles teises või kolmandas kümnendis. Lavastajaks on seevastu vana Lembit Peterson.

Veidi kahju, et seda maja ei avatud nüüd mõne praeguse ugalase lavastusega, aga küllap oli ka Petersoni kutsumine mõeldud kui kindla peale minek. Üleriigiliselt tuntud lavastaja nimi aitab kindlustada ju suurema publikuhuvi.

Tegelaskuju, kellele viitab tüki nimi, kehastab Laura Peterson (Theatrum), kes on lavastaja tütar. Petersoni abikaasa Ott Aardam, kes on Ugala loominguline juht, mängib üllast aadlimeest, keda “nähtamatu daam” kummitama asub.

Vaatajate silme ees rullub lahti lustakas mäng, kust ei puudu mõõgavõitlus, suured tunded ja hiilgavad kombed, mis võivad näida tänapäeval kohati küll isegi veidi liiga grotesksed. Läbivateks teemadeks on selles loos au, sõprus, armastus.

Publikut suutis eile kõige enam naerutada Martin Mill teener Cosme rollis. Noor näitleja Laura Kalle teenijatüdruk Isabelina samuti silma paistis (muu hulgas oma hea kõlava häälega).

Esimesed etendused on harva täiuslikud, sest nende ajal asjad alles loksuvad laval paika.

Kui ma alguses silmad kinni panin ja lihtsalt kuulasin, siis ei kõlanud see veel nagu kuuldemäng, vaid jäi mulje nagu vuristaksid näitlejad teksti alles selleks, et see neile paremini meelde jääks. Hiljem, kui mäng juba käima läks, ei tulnud enam meelde seda katset korrata.

Tundus, et lavastaja, kes istus paar rida eespool, tegi etenduse ajal vahepeal märkmeid.

Nüüd tagantjärele mõeldes võinuks selles tükis olla rohkem laulmist. See oleks lisanud värvi ja romantilisust, mis pikkade tekstimassiivide sisse aeg-ajalt kaduma kippus. Praegu kõlas nii vaid mõni fraas, mis tekitas minus vaatajana üksnes isu kuulda rohkem.

Publik oli üldiselt siiski vaimustuses. Nagu nädalavahetusel toimunud avamisel, nii plaksutati ka teisel etendusel püsti seistes. Eks paistab, kui kaua need ovatsioonid jätkuvad. Täita tuleb nüüd ikkagi poole suurem saal kui vahepeal kasutatud UBB.

Jaga seda lugu ka teistega!