Millest saab kohalike valimiste peateema?

Eeldusel, et praegune valitsus püsib ja täidab oma koalitsioonilepingut, ei ole vaja olla selgeltnägija, et arvata ära, mis teema 2021. aasta kohalike valimiste eel Eestis kõige rohkem tähelepanu saab ja kirgi kütab.

Keskerakond, EKRE ja Isamaa leppisid kevadel koalitsioonilepingut koostades kokku, et kohalike valimistega üheaegselt viiakse läbi rahvahääletus küsimuses, kas põhiseadust tuleks täiendada selliselt, et abielu oleks seal määratletud liiduna mehe ja naise vahel. Praegu ei ole põhiseaduses abielu defineeritud. Perekonnaseadus ütleb, et see sõlmitakse mehe ja naise vahel.

EKRE poliitikud on üritanud jätta oma toetajatele muljet, et põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga viiks sooneutraalse kooseluseaduse tühistamiseni. Tegelikult nii ei juhtuks, sest registreeritud kooselu ja abielu on juriidiliselt erinevad mõisted. Ainus, mida sellega õnnestub saavutada, on see, et loodakse põhiseaduslik takistus sooneutraalse abielu võimalikule seadustamisele kunagi tulevikus.

Suurt sisulist tähtsust see ei omaks, sest kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu elavate isikute kohustused ja õigused saaks viia edaspidi lihtsalt vastavusse nendega, mis on perekonnaseaduse alusel abiellunud inimestel. Põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga seda ei takistaks.

Teine lugu oleks siis, kui ka kooselu määratletaks juba põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel. Sellisel juhul tuleks sooneutraalne kooseluseadus tõesti tühistada. Aga selline määratlus oleks absurdne (kas seda tuleks mõista igasuguse muu kooselu kuulutamisena õigusvastaseks?) ja seda ei nõua isegi EKRE, kuigi selle erakonna ridades võib kahtlemata leiduda inimesi, kes soovivad homoseksualismi rekriminaliseerimist.

Igaüks võis ju hiljuti Aktuaalsest Kaamerast näha, kuidas Tartus LGBT-vastase meeleavalduse korraldanud EKRE sealse ringkonna juht Merike Lumi teatas ajakirjanikele kommentaare jagades, et tema on “sellest ajast pärit, kui pandi vangi inimesed, kes olid pederastid või lesbid.” Tundus, et ta soovib siiralt näha kogu Eesti tagasipöördumist nendesse aegadesse.

Siinkohal tasub meenutada, et homoseksuaalne suhe täiskasvanud ja täiearuliste inimeste vahel otsustati Eestis dekriminaliseerida 90 aastat tagasi, kui Riigikogu võttis vastu Eesti Vabariigi esimese kriminaalseadustiku. Nii enne seda kehtinud tsaariaegne nuhtlusseadus kui ka 1940. aastal Eestis kehtima pandud Vene NFSV kriminaalkoodeks käsitlesid seda kuriteona, mille eest oli nähtud ette karm karistus. Meie riikliku iseseisvuse taastamisel otsustati sellisest poliitikast loobuda. On ülimalt ebatõenäoline, et selle juurde kunagi taas naastakse.

Kavandatud rahvahääletus ei oma seega suurt sisulist tähtsust, kuid kütaks ühiskonnas kindlasti kõvasti kirgi, sest teema on paljudele inimestele emotsionaalselt oluline. Sellest tulenevalt teravneks rahvahääletuse eel ka vastandlike leeride retooriline kisma, mis võib matta kõik muud teemad avalikus infoväljas enda alla. Seda enam, et ei ole sugugi ette kindel, kummale poole liisk lõpuks langeb.

Läinud kevadel Inimõiguste Keskuse tellimusel teostatud küsitluse kohaselt on sooneutraalse kooseluseaduse pooldajaid Eestis nüüdseks juba rohkem kui vastaseid. 59% eestikeelsetest ja 29% muukeelsetest vastajatest leidis, et samast soost elukaaslastel peab olema võimalus oma kooselu kooseluseaduse alusel ametlikult registreerida. Samas ei nõustunud 45% eestikeelsetest ning 22% muukeelsetest vastajatest väitega, et abielu lubamine samast soost elukaaslaste vahel vähendaks naise ja mehe vahelise abielu väärtust.

Neid protsente vaadates muutub selgemaks, miks EKRE ja SAPTK on võtnud nüüd nii fanaatiliselt sihikule Eesti LGBT Ühingu. Ilmselt näevad nad selles organisatsioonis ohtlikku ideoloogilist vastast, kes tuleb enne kavandatud rahvahääletuse toimumist rivist välja lüüa. Lõppude lõpuks on ju nende kujutluses käimas tänapäeva maailmas totaalne kultuurisõda, kus osapoolte eesmärgiks on oma vaenlased hävitada. Selline punkrimentaliteet enne rahvahääletust kindlasti süveneb, viies avaliku debati senisest veelgi suurema mürgistumiseni.

Lisaks kaasneb selle rahvahääletusega ilmselt ka suur õiguslik ja korralduslik segadus.

Koalitsiooni plaani kohaselt peaks minema rahvahääletusele mitte põhiseaduse muutmise eelnõu ise, vaid küsimus, kas põhiseadust tuleks täiendada. Kui hääletus toimuks seaduseelnõu üle, peaks Riigikogu selle tagasilükkamise korral laiali minema ja tuleks korraldada erakorralised parlamendivalimised. See võinuks muuta rahvahääletuse sisuliselt valitsuse usaldushääletuseks. Kuna sellega riskeerida ei tahetud, otsustati panna asi rahvahääletusele muu riigielu küsimusena. See aga tähendab, et rahvahääletusega põhiseadust veel ei muudetaks, isegi kui enamik selle muutmist toetab.

Kes selle rahvahääletuse otsuse siis ellu peaks viima? Riigikogu? Põhiseaduse muutmiseks Riigikogus on vaja, et seda toetaks seal enamus kahest järjestikusest koosseisust või 2/3 saadikutest, kui põhiseadust tahetakse muuta kiireloomuliselt. Mis juhtub siis, kui Riigikogus vajalikke hääli kokku ei saada? See on äärmiselt huvitav olukord juristidele analüüsimiseks. Kindlasti ei ole põhiseaduse mõttega kooskõlas see, et rahvahääletust põhiseaduse muutmise küsimuses tahetakse korraldada mitte selleks ettenähtud korras, vaid mingit ummikteed kasutades.

Korraldusliku segaduse kindlustab see, et hääleõiguslike isikute ring on üleriigilisel rahvahääletusel hoopis teistsugune kui kohalikel valimistel. Kohalikest valimistest võivad võtta osa valimispäevaks vähemalt 16-aastaseks saanud Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud, kelle püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel antud omavalitsuses, aga ka seal pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel elavad välismaalased. Rahvahääletusest võivad hetkel kehtiva rahvahääletuse seaduse kohaselt võtta osa ainult Eesti kodanikud, sealhulgas alaliselt välisriikides elavad Eesti kodanikud, kes on saanud rahvahääletuse päevaks 18-aastaseks.

Leidub veel mitmeid teisigi tehnilisi nüansse, mis muudavad kohalike valimiste ja üleriigilise rahvahääletuse üheaegse läbiviimise kindlasti suureks peavaluks neile, kes siis hääletamist korraldama peavad.

Kõik eeltoodu tagab, et avalik inforuum ummistub Eestis kohalike valimiste eel nendega sisuliselt mitteseotud rahvahääletust puudutavate teemadega. Ei maksa arvata, et sellise täiusliku kaose tekitamine on kellegi ettekavatsetud, kuritahtlik plaan. See lihtsalt ongi praeguse valitsuskoalitsiooni tase – liidetavate summa.

Artikkel ilmus 20. novembril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!