“Maria paradiis” (2019)

Nüüd ka Eesti kinodesse jõudnud Zaida Bergrothi draama “Maria paradiis” filmiti 2018. aastal. Võtted leidsid aset suuremalt jaolt Eestis, eelkõige Viljandimaal, Olustveres. Pidin osalema seal alguses lihtsalt massistseenides, aga sain peagi ametikõrgendust. Kehastasin ühte noort usuhullu, kes saadetakse ohtlikule missioonile, mis viib ta lõpuks kohtupinki.

Sellesse rolli kinnitatud teatritudeng magas oma esimese võttepäeva hommikul sisse ja jäi Tallinnast Viljandi poole sõitvast bussist maha. Kuna tema järel oodata ei saanud, võeti asemele mind, sest olin eelmisel päeval võtetel silma jäänud. Nii sattusingi ma kehastama endast umbes poole nooremat tegelast. Loo moraal: tasub alati äratus helisema panna, kui on vaja kuhugi õigeks ajaks kohale jõuda.

Minu jaoks tähendas see muudatus varem kokkulepitust vähem võttepäevi, aga suuremat tasu. Ühtegi sõna ma selles filmis ei ütle. Ja näitleminegi piirdub peamiselt sellega, et teen kohtupingis istudes õnnetut nägu. Muus osas olen lihtsalt seisev või liikuv keha, keda vaatajad näevad enamasti kas selja tagant või mingi häguse udukoguna.

Filmi sisu on lühidalt raske kokku võtta, sest tegevusliine ja kihte on (võib-olla liigagi) palju. Kõige lihtsam on öelda, et kõik keerleb ümber 1920-ndatel Soomes tegutsenud Maria Åkerblomi ususekti, kuid see ei ütle ju tegelikult veel õieti midagi.

Algselt pidi filmi nimi olema “Maria lapsed”, aga Soome-poolse levitaja soovil muudeti see ära, sest kardeti, et publikule võib jääda ekslik mulje, et tegemist on religioosse või lastele mõeldud filmiga. Ei ole. Soomes kehtib vanusepiirang (12+) ning hoiatatakse, et film sisaldab vägivalda ja võib tekitada ärevust.

Samas oli “Maria lapsed” minu meelest sisuliselt tabavam, kuigi eesti keelde tõlgituna läheb ka osa selle tähendusest kaduma: soomlased nimetavad Mariaks ju ka tegelast, keda eestlased tunnevad neitsi Maarjana, seega olnuks selle filmi algse nime üks võimalik tõlgendus “Jumalaema lapsed”. Maria Åkerblom kui jumalaema, kes on ümbritsenud ennast lastega. Umbes nagu Michael Jackson, keda osad tema fännid peavad ju veel tänapäevalgi ebaõiglase laimu ohvriks langenud pühakuks, kuid kelles võib samas näha ka äärmiselt traagilist kuju.

Tuuli Roosma heitis filmile ette, et sealt ei tule hästi välja, mis inimesi Maria Åkerblomi juures köitis, millega ta oma jüngreid võlus. Kaldun sellega nõustuma. Maria osatäitja Pihla Viitala rääkis võtetel, et Åkerblom oli selline naine, kes, nähes mõnda meest, ükskõik keda, keda ta tahtis, võis tolle ka saada. See teadmine aitas mul siis kindlasti paremini enda rolli sisse elada, aga filmis tegeletakse pigem Maria demüstifitseerimisega, näidatakse teda lihast ja luust inimese – osava manipulaatori, mitte ebamaise olendina.

Åkerblomist rääkis võtetel ka Kaisla Viitala, üks filmi produtsentidest, kes näitas ühtlasi fotosid või isegi videolõiku, kus Åkerblom on koos oma lõvidega. Filmis on lõvid asendatud koertega. Tundub, et päriselt võis Maria Åkerblom näida (vähemalt oma jüngritele) piibellikuma tegelasena kui selle filmi vaatajatele. Küllap see oligi asi, millega ta võlus veel religiooni kütkes olevas ühiskonnas inimesi, kes otsisid pääsemist.

Filmi stsenaariumi üks autoritest on Anna Viitala, Kaisla ja Pihla õde – nad kasvasid üles Åkerblomile kuulunud villa lähedal, puutudes juba varakult kokku tema kohta räägitud lugudega. Teine stsenarist Jan Forsström oli ametis ka Bergrothi varasemate filmide juures.

2018. aastal vaatasin ma ära Bergrothi eelmise täispika mängufilmi “Miami” (2017), et otsustada, kas üldse tahan tema uues filmis kaasa teha. “Maria paradiisi” tegevus leiab aset küll hoopis teisel ajajärgul, aga on ka mitmeid ühiseid jooni. Mõlemas on üheks keskseks liiniks kahe naistegelase omavaheliste suhete areng, teemaks põgenemine jne. Isegi usuteema oli sees juba “Miamis”, mida kindlasti samuti vaadata soovitan. Kumb film kumba mõjutas – ma ei tea. “Maria paradiisi” kallal alustas Bergroth tööd juba 2014. aastal.

Ja oluline on selle filmi puhul muidugi ka ajalooline kontekst, mille tundmine selle mõistmisele kahtlemata kasuks tuleb. Näiteks viited Soome kodusõjale. Korra mainitakse isegi Viiburi puhastust, mille meenutamine ühel mehel käed värisema paneb. Üks sümpaatsemaid tegelasi kogu loos on aga Malin (Saga Sarkola kehastuses meenutab kohati Vanessa Paradisi), üsna juhuslikult sekti sattuv tänavatüdruk, kelle punakaartlasest ema oli sunnitud Soomest põgenema. Nii et ootame Mart ja Martin Helme, Urmas Reitelmanni ja teiste EKRE poliitikute filmikommentaare!

Kriitikud ja niisama vaatajad ei ole selle filmi suhtes väga helded olnud – IMDb reiting on praegu 6.4. Aga täpselt sama on see seal ka näiteks Sofia Coppola draamal “Marie Antoinette” (2006), mis omab “Maria paradiisiga” ka mõningaid sarnasusi, nii sisulisi kui tehnilisi, näiteks helikujunduse osas – usun, et neile, kellele meeldis Coppola film, võib meeldida ka Bergrothi oma.


Mina sain oma filmograafiasse sellega kirja alles esimese linnukese. Järgmine on veebruaris Soomes kinodesse jõudev Taneli Mustoneni komöödia “Se mieletön remppa”, mis tuleb küll juba hoopis teisest ooperist. Piisab, kui mainida, et tema eelmine film “Luokkakokous 2” (2016) tehti sama malli järgi, mille põhjal Eestis “Klassikokkutulek 2” (2018). Eesti versiooni ma näinud ei ole, Soome oma vaatasin eelmisel aastal ära. “Se mieletön remppa” Eesti kinodesse ei jõua, kuid Soomes saab sellest tõenäoliselt kõva publikumagnet.

PS. “Maria paradiisi” võtteplatsil toimunu kohta leiab ühe pikema artikli ajakirjast Eesti Naine.