Mari-Liis Laanemaa “Mandala”

Sakala Keskuses avati täna Mari-Liis Laanemaa näitus “Mandala”, mis juhatab sisse 20.-21. augustil Viljandis toimuva Mandalafestivali ja jääb üles kuni selle ürituse lõpuni. Tegemist on valikuga tema parimatest paladest.

Mari-Liis Laanemaa näituse “Mandala” avamine #viljandi #sakalakeskus #kunst #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pildid on valminud enam kui kahekümne aasta jooksul, aga välja on pandud mitte erineva suurusega ja erinevates tehnikates originaalid, vaid hoopis lõuendile tehtud digiprindid, mis on mahutatud nüüd ühesugusesse vormi ja ühtlasi ka müügis.

Laanemaa rääkis avamisel, et ta puutus mandalatega esimest korda kokku humanitaarinstituudis, kus õppis orientalistikat ja jaapani filoloogiat. Need jätsid talle nii sügava mulje, et ta hakkas nendega kohe tegelema ja kuidagi iseenesest juhtus, et ta valis mandalad ka oma esimese diplominäituse teemaks 1994. aastal kunstiakadeemias, kus ta õppis graafikat.

Samas selgitas ta, et ei mõtle praktiliselt kunagi, et hakkab nüüd mandalat tegema, vaid lihtsalt alustab alati paberi keskelt, mitte äärest või alt, ja nii tulebki sealt väljapoole liikudes välja mandala. Talle lihtsalt sobib selline kompositsioon.

Mari-Liis Laanemaa “Täiusliku elu mandala” (2015, digiprint siidimaalist) #kunst #mandala #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris paljud tema mandalad on tõesti küllaltki ebatraditsioonilised, kasutavad justkui vaid mandala vormi, kuid samas esineb neil sageli siiski ka budistlikke sümboleid. Meenutab mingil määral seda, mida mõned mehed on teinud Venemaal ikoonikunsti aluseks võttes.

Ja viimastel aastatel on tal jäänud keskendumiseks küll vähe aega, sest palju tähelepanu nõuab pisipoeg, aga viimane mandala valmis alles eile õhtul. See nüüd veel näitusel vaatamiseks väljas ei olnud, kuid võib sinna enne mandalafestivali siiski jõuda.

Laanemaa rõhutas avamisel veel, et on nõudnud tohutut jõudu ja meelekindlust, et jääda oma kunstis truuks ilu ja harmoonia poole püüdlemisele, kui tänapäeva kaasaegse kunsti maailm väärtustab üldiselt hoopis teistsuguseid suundumusi ega hinda seda kuigi kõrgelt. Tore, et ta seda on suutnud.

Jaga seda lugu ka teistega!