Mare Kandre “Kurat ja Jumal”

2005. aastal ravimite üledoosi tagajärjel surnud Mare Kandre (sünd. 1962) oli Rootsis laialdaselt tuntud ja hinnatud kirjanik, keda Eestis teatakse peamiselt tänu tema päritolule. Kandre isa oli rootslane, aga ema eestlanna.

Rootsis pälvis tema esikteos “I ett annat land” (1984) palju kiidusõnu juba enne selle ilmumist. Kandre ise ütles toona Rootsi suurimale päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus, et eesti keel oli küll tema esimene emakeel, ent “ma ei oska tunda midagi eriti Eesti vastu. Selle maa vastu, mida ju enam ei ole… ja pealegi ei ole mul tundeid maade vastu. Ei Rootsi ega Eesti vastu.”

Seega ei kuulunud ta nende väliseestlaste kilda, kes uskusid läbi kogu nõukogude perioodi Eesti iseseisvuse taastamisse, käisid agaralt meeleavaldustel ja kirjutasid petitsioone. Ta kirjutas oma teosed rootsi, mitte eesti keeles. Pidas ennast pigem maailmakodanikuks. Lapsena elas ta vahepeal Kanadas, hiljem käis Londonis kunstikoolis. Ja mõjutas teda eelkõige ingliskeelne kirjandus.

Enne kirjutamisele pühendumist tegeles Kandre ka muusikaga, lüües kaasa mitmetes lühikest aega tegutsenud punkrockbändides. Tuntuim neist kandis nime Global Infantilists. Ülal on toodud üks nende tuntumaid palu “This Music”.

“Kurat ja Jumal” (rootsi keelest tõlkinud Marin Pärtel) on just selline raamat, mida ülaltoodud muusikavideo peale võis oodata. See ilmus Rootsis juba 1994. aastal, 12 aastat pärast nähtud video avaldamist, kuid autoriks sobiks täpselt see tüdruk, kes seal esineb. Tegelikult on isegi osad loost läbi käivad teemad/sümbolid samad. Lühidalt: huvitav, aga kohati piinavalt valus.

Väike stiilinäide kohast, kus Jumal ärkab pikast unest…

Maa, paljuski paradiisilikult kaunis paik,
oli varemetes, täiesti laastatud.
Mered, järved, ojad ja jõed olid kuivanud,
kunagi lihtsatest väikestest küladest või üksikutest majadest laiali puhkenud linnad olid samuti kõledad, tühjad, mahajäetud.
Puudest olid järel söestunud alasti köndid,
rohi oli ammu ära kõrbenud,
vihmametsad olid peaaegu kõikjal maha raiutud ja nende asemel haigutasid talle vastu suured päikeses kõrbenud raiesmikud.
Ja sellelt laastatud maalt, mis rüüstatuna rippus otsata suures mustas maailmaruumis, kostis ainsa üksiku inimlapse piinatud nuttu.

Suur osa sellest raamatust ongi justkui see ainsa üksiku inimlapse piinatud nutt. Autori maailmavalu on kohati nii tuntav, et võib tekitada isegi lugejates depressiooni.

Kandre surm oli väidetavalt siiski õnnetusjuhtum (arst oli kirjutanud talle välja liiga palju antidepressante ja valuvaigisteid, millest Kandre sattus sõltuvusse – surma põhjustas nende juhuslik üledoos ja sobimatu kombinatsioon), mitte enesetapp. Väga head dokfilmi temast saab näha selle lingi taga (rootsi keeles).

Jaga seda lugu ka teistega!