Marc Jimenez “Mis on esteetika?”

Prantsuse filosoofi, esteetiku ja germanisti Marc Jimenezi monumentaalne ajalooline ülevaateraamat “Mis on esteetika?” peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele kultuurimarksismist jahuvatele EKRE/SAPTK tegelastele, sest nagu märgib eestikeelse tõlke järelsõnas filosoofiadoktor Margus Vihalem: “Frankfurdi koolkonna, eriti Theodor Adorno, Max Horkheimeri, Walter Benjamini ja Herbert Marcuse mõju on Jimenezi mõtlemises kesksel kohal.” (lk. 346)

Ja tõesti, Jimenez teatab koguni täiesti häbenematult, et “tänapäevalgi ei leidu filosoofia ja esteetika valdkonnas kirjutisi, milles puuduksid sootuks kas otsesed või kaudsed viited Marxile…” (lk. 197)

Ta läheb oma apologeetikas muidugi veelgi kaugemale. “Marx oleks kuulutanud, et tema ei ole marksist,” arvab Jimenez (lk. 204). “Võis ta aga ette aimata, milline tulevik ootab ees tema poliitilist filosoofiat? Raske on uskuda, et talle võinuks viivukski kangastuda see uskumatu saatus, mis sai osaks tema teooriale, mida traagilisel kombel nii sageli revolutsioonilises praktikas ümber kujundati ja kuritarvitati.”

Kuidas on meie kodumaistel “kultuurimarksismi valvekoertel” jäänud märkamata, et sellist mõtteavaldust sisaldav raamat ilmus eesti keelde tõlgituna juba 2016. aastal? Miks ei ole seda skandaalset tõsiasja kajastanud Objektiiv ja Uued Uudised? Kus on üleskutsed lõpetada Tallinna Ülikooli Kirjastuse riiklik rahastamine, kasutada avalikke vahendeid selle asemel hoopis koolides kohustusliku ilukasvatuse sisseviimiseks?

Kõik need on ju küsimused, mis tõsiusksel EKRE/SAPTK toetajal eeltoodud tsitaate lugedes tekkida võivad. Kui vaikimine tähendab heakskiitu, siis… oi-oi-oi! Kas asja taga on süvariik?

Google otsingu kohaselt pole seda raamatut lahanud ei Hardo Pajula ega Peeter Espak, Peeter Helme ega Mihkel Kunnus. Tuleb välja ainult üks arvustus ajalehes Sirp (teadagi!), mille autor Kristiina Reidolv (ahhaa, Vaba Lava boss!) soovitab lugejal säilitada “kriitilise meele” (no milleks veel see?!), sest “tegu pole pelgalt esteetika ajaloo õpikuga, vaid ilmselgelt kumavad filosoofiaajalooliste arutluskäikude tagant Jimenezi enda kunstifilosoofia ja isiklikud hinnangud.” (Sirp, 10. veebruar 2017)

Jimenez tunnistab eessõnas: “Käesoleva raamatu eesmärk pole süüvida esteetika erinevate definitsioonide ja rakenduste üksikasjadesse, mida võib leida täpsemal ja kommenteeritud kujul entsüklopeediatest, üldkäsitlustest, kooliõpikutest ja sõnastikest. Samuti pole meil kavas pakkuda ranget ajaloolist ülevaadet erinevatest filosoofilis-esteetilistest süsteemidest, mis ulatuvad järjepidevalt Platonist Adornoni, ega anda ülevaadet kahekümne nelja sajandi jooksul kunsti käsitlenud doktriinidest.” (lk. 18)

Kui nüüd lõpuks tõsiseks muutuda, siis tegelikult on ta viidanud kõige rohkem sellistele autoritele nagu Kant, Hegel ja Nietzsche, kusjuures viimase puhul peab Jimenez samuti vajalikuks rõhutada, et tema teoseid väärtõlgendati ja kuritarvitati (natsionaalsotsialistide poolt). Marx on viidete arvu poolest samal tasemel Platoni ja Adornoga.

Selline klassikaline Marxi apologeetika, millest siin näide sai toodud ja millele on juba andnud hea lühikese vastuse Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo dispuudis Ahto Lobjakaga (Postimees, 29. august 2017), võtab enda alla vaid imepisikese murdosa kogu raamatu mahust. Ma tegelesin siin nüüd sisuliselt teemavälise intrigeerimisega, sest lugedes hakkas vahepeal igav ja siis oli hea kujutleda, kuidas seda raamatut lahkaksid Mart ja Martin Helme oma raadiosaates “Räägime asjast”, Markus Järvi ja Varro Vooglaid “Fookuses” jne.

Kahtlustan, et kõnealuse teose tagasihoidlik kajastus Eesti meedias ongi tingitud sellest, et paljud võimalikud arvustajad kukkusid ära juba raamatu esimeses pooles, kus Jimenez lahkab pikalt Kanti ja Hegeli õpetust. Sellest on kahju, sest hiljem, kui ta jõuab 20. sajandisse, läheb asi huvitavamaks.

“20 sajandi lõpul on kunstifilosoofia pidanud loobuma oma senisest ambitsioonist, nimelt üldise esteetikateooria loomisest, mis hõlmaks kogu meelelisuse, kujutluse ja loomingu maailma,” märgib Jimenez (lk. 334). “Kui esteetika on liiga lähedal “maailmale”, piirdub ta ajavaimu sissehingamisega, annab järele lühiajalistele moodidele ning loobub oma filosoofilisest kutsumusest, mis seisneb “teispoole” vaatamises. Reaalsusest liiga kaugele minnes upub ta aga abstraktsetesse spekulatsioonidesse.”

“Esteetika täidab oma kohust, kui vastab kasvavale nõudmisele tõlgenduste, seletuste ja mõtestamise järele; kui ta tõestab, et kultuuri lõbustusparkides ringlemine on küll meeldiv, aga sellest tähtsam on kultuuri ringlemine igaühes meist,” rõhutab ta lõpetuseks (lk. 335). Just nii!

PS. Lugesin nüüd uuesti ka ühte enda väikest heietust haakuvatel teemadel, mis sai pandud kirja 17 aastat tagasi. Toona oleks see raamat rohkem ära kulunud (prantsuse keeles ilmus see juba 1997. aastal), aga hea, et see vähemalt nüüdki eesti keeles olemas on.

Jaga seda lugu ka teistega!