Mälestusi kuuldud jutust

Kui täna lõppev Tallinn Art Week nädal tagasi alguse sai, siis toimus Vabaduse väljakul ka rida arutelusid, põhiliselt küll monoloogi vormis, asjasse puutuvatel teemadel, millest ma tänaseks enam palju ei mäleta, aga midagi siiski meenub.

Kõigepealt rääkisid Veronika Valk ja Markus Toompere (Tartu Kunstimaja juhataja) kunstist avalikus ruumis ja linnaruumi väärtuspõhisest arendamisest. Nende vestlus algas nn. protsendiseadusest, mis on kehtinud juba viis aastat. Selle aja jooksul on tehtud selle alusel umbes 40 hanget, kokku ümmarguselt miljoni euro eest.

Kurvastati selle pärast, et seadus ei laiene kohalikele omavalitsustele ja infrastruktuuriprojektidele (teed, raudteed, sadamad jms.). Valk leidis, et peaks olema elementaarne, et teede-ehitusel läheks protsent maastikuarhitektuurile (mitte tingimata kunstile selle sõna kitsamas tähenduses).

Peeti heaks mõtet, et protsent ei oleks seotud konkreetsete projektidega, vaid läheks ühtsesse fondi, kust raha jagamisega tegeleks RKAS-i juurde loodav ekspertnõukogu. Toompere märkis, et tuleb mõelda selle peale, mis saab 10-15 aasta pärast, kui protsendiseaduse alusel tellitud teosed hooldamist vajavad – selline fond oleks üks võimalik lahendus.

Leiti, et raha jagamisel tuleks võimaldada ka kutsutud osalejatega konkursse, sest praegused anonüümsed konkursid ei ole ennast alati hästi õigustanud – mõnel juhul on siiski vajalik tutvumine kunstniku portfoolioga. Samuti on oluline kunstnike varasem kaasamine arhitektide poolt, et loodav teos oleks osa hoonest, mitte lihtsalt midagi, mis sinna pannakse.

Räägiti veel linnaplaneerimisest, pargikultuurist jms. Vajadusest kaasata linnaruumi kujundamisse rohkem eksperte. Valk ütles, et me oleme praegu kriisisituatsioonis ja see ei ole see kriis, kus me elada tahame. Ta tõi näiteks, et MKM-i eelarve lammutustegevuseks on tunduvalt suurem kui kultuuripärandi säilitamiseks, ning rõhutas, et vaja on mõttemaailma muutust.

Pärast seda läksin kunstihoones toimunud ringkäigule kevadnäitusel, mille ajal saabunud vihm lõi väljas päevakava segamini, aga midagi vist päris ära ei jätnud. Kuna vihm taandumise märke ei ilmutanud, siis kolis kõnekoosolekute toimumispunkt lageda taeva alt lõpuks lihtsalt tänavakohvikusse.

Vilen Künnapu pikast jutust jäi mulle kõige paremini meelde see, et kogu jama sai tema arvates alguse 13 tuhat aastat tagasi, kui Atlantis põhja läks, aga inimkonna pääsemine ei ole enam kaugel – aastal 2024 saabub uus ajajärk, mis maailma uueks loob. Muu hulgas rääkis ta indiaanlastest, hipidest, püramiididest jms. Kuna vestlust juhtis Ingrid Peek, siis tundus see kohati nagu tema saate “Hallo, Kosmos!” avalik salvestus.

Maarja Marga viis taas maisemate teemade juurde, rääkides sisekujundusest, aga kahjuks katkestati tema jutt juba üsna varsti, sest päevakavas sõitsid sisse muud asjad.

Hiljem esitas seal oma mõtisklusi veel Andres Lõo, kelle esinemist ürituse ametlikus programmis kirjas ei olnudki. Tema rõhutas eriti seda, et kunstis ja ka üldisemalt on vaja utopiste, visionääre, kes näitaksid suunda positiivseks arenguks, mitte düstoopiate konstrueerimist.

Jaga seda lugu ka teistega!