“Kolmteist Eesti kirja”

“Tere!” – see on sõna, millega algasid päris paljud läinud aasta sügisel kahe kuu jooksul Maarja Kangro poolt saadetud meilid, nagu selgub Loomingu Raamatukogu selle aasta esimesest numbrist, kogumikust “Kolmteist Eesti kirja”, kuhu on koondatud naisautorite fiktiivsed “kirjad”, mis on mõeldud kajastama ajastu hetkeseisu.

Hiljuti riigikirjaniku staatuse saanud Kangro valis kõige kergema tee ehk panigi lihtsalt järjest kirja enda poolt kahe kuu jooksul saadetud meilide tervitussõnad või nende puudumisel esimesed kaks sõna. Kokku sai nii täis neli lehekülge. Lugejate jaoks muidugi “väga huvitav” informatsioon. Huvitav, kas leidub keegi, kes need leheküljed sõna-sõnalt läbi on lugenud (peale Kangro enda)?

Mina lähen nüüd veel kergema vastupanu teed: panen selle postituse suuremalt jaolt kokku ülejäänud kirjades leiduvatest lausetest (ise ei peagi midagi välja mõtlema), mis annavad loodetavasti aimu sellest, et kui Kangro tekst kõrvale jätta, siis kannatab see väike raamatuke isegi lugeda – oluline on nende esimeste lehekülgede peale mitte murduda, tülpinult käega lüüa, raamatut sulgeda.

“Ma ei usu eriti, et riik saab teha inimesi õnnelikumaks,” kirjutab Jelena Skulskaja saturnielanikule. “Hea riik on nagu värvitu ja lõhnatu keemiline ühend, mis ei lämmata ega kõrveta.”

“Sa olid esimene ja ainuke pagulane, keda ma olen lähemalt tundma õppinud. Aga see tutvus avardas meie mõlema maailmapilti,” kirjutab Anu Saluäär kurdi sõbrale. “Ja kõikvõimalikele pagulastele mõtlemine on praegu Eestis aktuaalne.”

“Kuidas saaksin sulle edasi anda seda, mida tahan öelda? Vist ei saagi, sest see aeg on möödas,” kirjutab Helga Nõu oma isale. “Siis kui oli võimalus, ma ei osanud.”

“Herneulm, kas taipad milles uba?” küsib Eda Ahi kirjas herneulmale.

“Miks Sa läksid veekeskuses üle pea sügavusse vette, kui Sa ujuda ei osanud? Mõtlen selle üle järjest rohkem,” kirjutab Triin Soomets uppunud Jelenale (nimi muudetud). “Usaldasid, et kui jääd hätta, siis Sind päästetakse. Tuuakse välja, elustatakse ja nii pääsed igal juhul eluga. Toodi välja ja elustati, aga eluga ei pääsenud.”

“Vanaema ja mina uskusime Jumalasse. Vanaema luges minule piiblit, aga me ei käinud kunagi kirikus. Meie Jumal oli noor Jeesus, kes päästis meid merel, pommivarjendites, ja kui olime ühel hirmsal ööl kesk pommirünnakut Hausberge pööningul, tõi ta meile kannutäie piima. Nägin teda ise,” kirjutab Elin Toona oma vanavanaisale Ernst Ennole. “Ema ei uskunud mind.”

“Enne Sinu sündimist nägin korduvalt unes, et Sul on suur süda. Kuna kipun sageli tõlgendama unenägusid (halbade) ennetena, seda enam, et Sinust üks aasta vanemal nõol oli kaasasündinud südamerike, kohkusin ja otsisin arstilt nõu,” kirjutab Tiina Ann Kirss oma armsale Linnea Elisabethile. “Ultraheli järgi oli Sinu füüsilise südamega kõik korras ja Sa sündisid täiesti tervena.”

“Ma saan neljakümneselt teada, et Sa oled juba kümme aastat maetud Rahumäe kalmistule, Peeteli koguduse poolele; mitte vanale ja väärikale, vaid kõige uuemale alale – sinna, kuhu maetakse neid, kes pole surmaks nii hästi valmistunud kui teised,” kirjutab Elo Viiding ühele oma lapsepõlve mängukaaslasele. “Sa ei sattunud kunagi Pariisi, Kaubamaja Toidumaailma ega Kadrioru parki. Ja Sa ei ole nüüd enam Sina, Elle.”

Carolina Pihelgas teatab kirjas kodust:

mu sõbrad arutavad:
kas praegu on nagu kolmekümnendad
kas pärast kolmekümnendaid tulevad neljakümnendad
kas meis kõneleb juba hirm
seesama hirm, mis katab silmad, kõrvad, suu
millest saab südame vangikong

“Sain hiljuti meilikasti anonüümkirja. Olen neid varemgi saanud, aga õnneks vähe. Tundmatutelt aadressidelt tulnud kirju ma üldiselt ei avagi,” pihib Kärt Hellerma.

“Siin hea tüdruk. Hea tüdruk on jumala halb olla. Hea tüdruk olemine hakkab tervise peale. Veel enam, see võib isegi tappa,” kirjutab Kätlin Kaldmaa (tüdrukutele). “Kui mul oleks veel üks laps, olgu ta poiss või tüdruk, ma kasvataksin temast täiesti metsiku tegelase.”

“Ma ei kahetse ühtki rida, mis Sulle kirjutatud. Ja parem oleks, kui ei tunneks kahetsust ka nende pärast, mis kirjutamata on jäänud. Ja jäävadki,” kirjutab Veronika Kivisilla kirjas pärast kõiki kirju.

Naiste kirjad, nagu toodud katkenditest näha, puudutavad valdavalt tõsiseid, süngeid ja kurbi teemasid. Kangro “Horisontaalne reipus”, mille pealkiri võiks sama hästi olla “Keep Smiling”, moodustab seega omamoodi kontrasti suurema osaga ülejäänust. See on halb, sest nii võibki jääda kokkuvõttes mulje, et elurõõm on sisutühi. Ja see on minu arvates väga vale lähtepunkt.

Ahh, et miks olen siin Kangro suhtes nii kriitiline?

Noh, tema tekst omaks mingit väärtust, kui see oleks originaalne, aga sama võtet on kasutatud ju kümneid, sadu, võib-olla tuhandeid kordi. Ma ise panin ühe sellise teksti kokku eelmisel sajandil, gümnaasiumis käies. Võin kinnitada, et see ei olnud midagi maailmas ainulaadset ja uut ka toona. Ja see ei ole tegelikult kirjandus – see on vaid sõnade järjestamine, automatiseeritud tekstiloome üks lihtsamaid vorme.

Ma saan muidugi aru, et “Horisontaalne reipus” valmis tal enne riigikirjanikuks saamist, aga see uus staatus lausa kohustab taset tõstma, mistõttu pean õigustatuks ka sellist kriitikat (muidu poleks sellele väikesele “teosele” siin võib-olla üldse tähelepanu pööranud).

Jaga seda lugu ka teistega!