Kohaloleku teater

NOTAFE õhtuses kavas olid eile European Action Theater Ensemble (EAT) oma improviseeritud kokkumänguga ja Perrine en morceaux muusikalise etteastega. Mõlemad numbrid eeldasid kohapeal viibimist ega ole hästi sõnadega edasiantavad, aga see ei tähenda seda, et neist ei saaks juttu teha.

Sten Rudstrømi veebilehelt võib lugeda, et ta asutas EAT, sest tahtis saada kokku AT tehnika improviseerijate/õpetajatega, et praktiseerida ansamblitööd. Seega on ka täiesti loogiline, et tulemus nägi valdavalt välja nagu sünkroniseeritud improvisatsioon.

Mida ma selle all mõtlen?

Üks peotantsija rääkis mulle kunagi, et ta harjutas oma partneriga tantsimist kinniseotud silmadega. Mulle tundus see veidi uskumatu, sest ise hakkasin ju koperdama isegi jalge ette vahtides, aga idee oli selles, et nad õpiksid teineteist paremini tunnetama. EAT puhul on eesmärk ilmselt sama, aga selleni jõudmiseks tuleb silmad just lahti hoida, jälgida teiste tegevust, minna kaasa nende mänguga. Ja nii sünnibki sünkroniseeritud improvisatsioon.

Publikule paistis see meeldivat.

On väga hea, et etendustele on toodud nüüd ka inimesi, kes selliseid asju tavaliselt ei vaata, et nad järgnevatel aruteludel oma arvamuse välja ütleksid. EAT kohta märgiti näiteks, et nende esinemine meenutas veidi balletti. Üks kekaõps rääkis, et tema otsis mitte niivõrd lugu, vaid vaatas rohkem seda kuidas kasutatakse keha kui instrumenti. AT juures ongi vaatajatel võib-olla huvitavam jälgida tehnikat ennast, näitlejate kokkumängu.

Minu mõtted liikusid samas, nagu tavaliselt, automaatselt vastupidises suunas: mis juhtuks siis, kui püstitada eesmärk hoopis teistpidi? See tähendab seada sihiks mitte sünkroniseeritud improvisatsioon, vaid täielik ebakõla, kokkusobimatus. Kui laval oleks ikka neli tüüpi, aga nad ei suhtleks ega haakuks omavahel üldse, vaid improviseeriks korraga täiesti erinevatel lainetel. Kui oleks selline teadlik, sihilik kakofoonia…

Perrine Bailleux projekt Perrine en morceaux viis publiku eksperimentaalse, elektroonilise muusika radadele. Kui võrrelda minu kunagiste veidramate kompositsioonidega, siis oli see peaaegu mainstream (lugudel olid olemas selge struktuur, algus ja lõpp, arusaadavad sõnad ja meloodiad), tema enda määratluse kohaselt hardpop, aga muidu suhteliselt alternatiivne kraam, mis pärit märtsis ilmunud albumilt “Rien” (Lentonia Records).

Koidu seltsimaja värises alguses päris kõvasti ja inimestele olla isegi laest krohvi pähe sadanud, aga kontsert möödus siiski ohvriteta. Päris kõigile selline muusika küll ei istunud, aga paljud olid samas siiski vaimustuses.

Kui hiljem tema helipilvest lugusid uuesti üle kuulasin, siis tuletas albumi nimilugu, mis erineb oluliselt ülejäänutest, mulle meelde 15 aastat tagasi tehtud jalgratturite hümni “Tour de France” (alternatiivse nimega “Tour de Farce”) – kuna üritus on parajasti jälle käimas, siis muutsin loo nüüd vabalt kuulatavaks, aga soovitan loomulikult soetada kogu “Endgame”, mis seda sisaldab.

Ja kuulake kindlasti ka teisi Perrine en morceaux albumil “Rien” leiduvaid palu, need on paremad kui eimiski, võimaldades panna kildudest kokku kaunis tervikliku pildi.

Täna õhtul kell kaheksa on NOTAFE kavas Koidu seltsimajas itaallaste projekt Muta Imago. Samal ajal algab Pärimusmuusika Aidas aga Viljandi vanamuusika festivali esimene kontsert: ICHITARO trummi-show, kaastegevad Hele-Riin Uib ja Neeme Punder. See on kindlasti samuti väga hea.

Jaga seda lugu ka teistega!