Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee
Nõukogude ajal ei olnud valimised vabad ega ausad, need ei toonud väga suuri muutusi, kuid valimistega seoses toimus siiski palju huvitavat.
“1982. aasta on NSV Liidu moodustamise juubeliaasta. 60 aastat tagasi loodi maailmas esimene sotsialistlike riikide liit. Kõik see edu, mis iseloomustab Nõukogude Eestit kogu tema arengus, on 1940. aastal sotsialistliku revolutsiooni tulemusel valitud tee õigsuse veenev tõend,” kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbin oma uusaastapöördumises. “Uude aastasse astume kindla veendumusega, et sellest tuleb edukas aasta, mis viib meid edasi rahu, progressi, õnne ja õitsengu teed.”
See oli ühtlasi ka valimiste aasta. 20. juunil toimusid kõigi kohalike rahvavõimuorganite saadikute valimised. Eestis oli moodustatud 11010 rajooni-, linna-, linnarajooni-, alevi- ja külanõukogu valimisringkonda. Igast ringkonnast valiti üks saadik, kuid üleski seati siis igas valimisringkonnas ainult üks kandidaat. Demokratismi tagas, ametliku retoorika kohaselt, valijate hulgaline osavõtt saadikukandidaatide ülesseadmisest. Enamik kandidaate seati üles töökollektiivide koosolekutel.
Kandidaatide ülesseadmine
Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 150 valimisringkonda. Paar kuud enne valimisi toimus valimiseelne koosolek näiteks Viljandi näidissohvoosis, mille töökollektiiv sai esitada rajooninõukogusse kaheksa esindajat. Üles seati põhiliselt oma majandi hoolsaid töötajaid, aga ka toonane rajooninõukogu täitevkomitee esimees Uno Veeperv ja teisi kommunistliku partei funktsionäre. Kohaliku ajalehe Tee Kommunismile töökollektiivi poolt seati kandidaadina üles ajalehe toimetaja Johannes Tetsmann, NLKP liige.
“Tee Kommunismile” oli nõukogude perioodile iseloomulik nimi, mida Sakala kandis aastatel 1950-1988. Tetsmann töötas selle toimetuses 40 aastat, aastatel 1954-1994, ning oli kohaliku eluga kahtlemata hästi kursis. Kui tänapäeval peavad ajakirjanikud Eestis vähemalt näilise erapooletuse säilitamiseks otsesest poliitilisest tegevusest hoiduma, siis nõukogude ajal kehtisid teised reeglid: Tee Kommunismile oli päris ametlikult EKP Viljandi Rajoonikomitee ja Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja ning ajalehe toimetaja kuulumine nimetatud organisse seega täiesti loomulik. Ilma parteipiletita taskus ei oleks siis saanud keegi sellisel ametikohal töötada.
Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 100 valimisringkonda. Toona registreeritud kandidaatidest on pidanud tänaseni poliitikas vastu ainult üks: Helmut Hallemaa. Tänane Keskerakonna linnapeakandidaat oli sel ajal noor komsomoliaktivist, ELKNÜ Viljandi Rajoonikomitee büroo liige. Hallemaa viibis samal aastal delegaadina ELKNÜ XIX kongressil, kuuludes seal häältelugemiskomisjoni. Sel puhul kohaliku ajalehe esiküljel avaldatud sõnavõtus teatas ta uhkelt: “Minu komsomolistaaž sai alguse VII klassis, astusin ÜLKNÜ ridadesse 1969. aastal. Praeguseks on juba ka NLKP liikme staaži üle kahe aasta.”
Tänapäeval võib selline avaldus tunduda muidugi veidi kompromiteeriv. Aja jooksul kipub inimestel ununema kui ulatuslikult meie ühiskond nõukogude ajal selliste struktuuridega seotud oli. Huvitav fakt on näiteks see, et 1982. aastal lõpetas Viljandi 1. Keskkooli Jaan Tätte, kes valiti juba IX klassis komsomolisekretäriks ning juhtis siis mitu aastat enam kui kolmesaja liikmega allorganisatsiooni, kuigi tundis ennast juba toona kõige paremini paadiga veel. Kui Tättest sai hiljem armastatud näitleja ja laulja, kes parteitööd ei tee, siis Hallemaa valis teise tee.
Männimäe sai valimisjaoskonna
Viljandi oli sel ajal kiiresti kasvav linn ning eriti hoogsalt kerkis uusi hooneid Männimäele, kus oli valminud juba mitu üheksakordset ja teisi suuri korterelamuid. Kui varem käis Männimäe rahvas valimas kesklinnas, siis 1982. aastal avati uus valimisjaoskond, mis asus toonases Viljandi Kolhooside Ehituskontori ühiselamus, aadressil Riia mnt. 38. Selle jaoskonna alla käis 668 korterit, kus elas ligi 1200 valijat. Samas oli moodustatud kolm rajooninõukogu ja kuus linnanõukogu valimisringkonda. Männimäel kandideerisid nii Hallemaa kui ka Viljandi linnanõukogu täitevkomitee esimees Aleksander Sepp, tänapäeva mõistes linnapea.
Valimiste jaoskonnakomisjonide koosseisu määrati inimesi samuti töökollektiivide poolt. Nii sai näiteks Männimäel komisjoni esimeheks Harri Anton ja tema asetäitjaks Jaak Sulg, kes esindasid mõlemad Viljandi KEK-i töökollektiivi. Neist viimane on nüüd jätkuvalt rivis, kuuludes Isamaa ja Res Publica Liitu, kuid üldiselt on toonaste tegijate aeg tänaseks ümber saanud, paljud neist on surnud.
Valimiste tulemused olid teada juba enne nende toimumist, sest konkureerivaid kandidaate ju ei olnud. Ametliku teadaande kohaselt võttis Viljandi rajooninõukogu valimisest osa 99,99% ning saadikukandidaatide poolt hääletas 99,88% valijaist. Viljandi rajooni linnanõukogude ja alevinõukogude valimisest olla võtnud osa lausa 100% valijaist. Kuidas lugu tegelikult oli, seda vaevalt keegi täpselt teab.
Viljandi rajooni linnade, alevite ja külade rahvasaadikute nõukogudesse valiti kokku 645 saadikut. Nende hulgas oli mehi 329 ehk 51%, naisi 316 ehk 49%, NLKP liikmeid ja liikmekandidaate 276 ehk 42,80%, parteituid 369 ehk 57,20%, töölisi 275 ehk 42,65%, kolhoosnikke 171 ehk 26,51%, ÜLKNÜ liikmeid 145 ehk 22,48%. Esmakordselt valitud saadikuid oli 333 ehk 51,63%.
Kandidaatide nimekirjade koostamisel vaadati, et need annaksid ühiskonnast vähemalt mingil määral tasakaalustatud läbilõike, kuid juhtimises valimised suuri muutusi ei toonud: Viljandi rajooninõukogu täitevkomitee esimehena jätkas Uno Veeperv, linnanõukogu täitevkomitee esimehena Aleksander Sepp.
Tegutsesid valijate klubid
Valimisi siis küll sisuliselt ei toimunud, toimus hääletamine kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt, kuid sellele vaatamata mängiti kogu protsess läbi nii, nagu oleksid need tõelised valimised. Rahvasaadikud ja saadikukandidaadid kohtusid aktiivselt rahvaga ning tegutsesid isegi eraldi valijate klubid, mis selliseid kohtumisi korraldasid.
Nendel kohtumistel tutvustasid saadikukandidaadid enda elu, tööd ja ühiskondlikku tegevust, räägiti nõukogude ja töökollektiivide senistest saavutustest ja eelseisvatest ülesannetest. Ühtlasi andsid valijad saadikukandidaatidele juhiseid selle kohta, mida oleks vaja ära teha.
“Kõik saadikud ei ole kaugeltki kõnemehed, kuid lihtne esinemine, kui inimene räägib oma saadikukohustuste täitmisest, jõuab alati iga kuulajani,” kirjutas Viljandi valijate klubi nõukogu esimees Andres Marand ajalehes Tee Kommunismile. “Mõnus on esineda nendel saadikutel, kellel on tuua konkreetseid näiteid selle kohta, millega nad on suutnud toime tulla.” Ühe konkreetse näitena tõi ta siis välja, et eelmiste kohalike valimiste eel oli ühel kohtumisel “juttu värviliste tuledega purskkaevu rajamisest Viljandisse. Vastavalt valijate juhendile ongi selle ehitamine lõpukorral.”
Viljandis loodi ka eraldi noorte valijate klubi. Selle avaüritusel, millest ETV tegi 45-minutilise saate, peeti poliitilisi ettekandeid ning vaadati lühifilmi sotsialismi ülesehitamisest Nõukogude Liidus, aga lisaks esinesid ka iluvõimlejad, rahvatantsurühm ning vokaal-instrumentaalansamblid Paak ja Günf. Valijate kultuurilise teenindamise eest hoolitseti ka valimiste päeval, kui Viljandi kultuurimajas toimus rida kontserte ja näidati mitut mängufilmi ning lauluväljakul esines ansambel Kristjan.
Lühendite seletused
NSV Liit – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
Eesti NSV – Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
NLKP – Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
EKP – Eestimaa Kommunistlik Partei
ÜLKNÜ – Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing
ELKNÜ – Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing
Eesti NSV kuulus NSV Liidu koosseisu ning EKP oli NLKP ja ELKNÜ omakorda ÜLKNÜ allorganisatsioon. ELKNÜ ridadesse kuulus 1982. aastal 164 tuhat Eesti noort ja ka EKP liikmeid oli siis juba enam kui 100 tuhat ehk pea poole rohkem kui praegu kõigil Eesti erakondadel kokku.