Khalil Gibran “Hullumeelne”

Kui olin taeva ja maa vahele risti poodud, tõstsid nemad pea, et mind näha. Ja see ülendaski neid, sest eales varem polnud nad pead tõstnud.

Liibanonist pärit Khalil Gibran (1883-1931) saavutas laialdase rahvusvahelise tuntuse teosega “Prohvet” (1923, e.k. 1995), kuid tema esimene inglise keeles kirjutatud raamat oli tegelikult “Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused” (1918), mis on jõudnud nüüd, 100 aastat hiljem, Rauno Alliksaare tõlkes viimaks ka eesti keelde.

Selles leidub 35 teksti (lisaks Alliksaare saatesõna), neist lühim on selline…

Templitrepil

Eile õhtul nägin templi marmortrepil üht naisterahvast, kes istus kahe mehe vahel. Üks pool tema palgest oli kahvatu, teine punastas.

Ka teistes pole sõnu kasutatud rohkem kui tingimata vaja. Pikimad tekstid ulatuvad üle pooleteist lehekülje.

Alliksaar märgib saatesõnas, et teose “žanri on raske määratleda – harjumuspäraselt liigitatakse seda proosaluuleks, ehkki mitmed tekstid mõjuvad lihtsalt mõistujuttudena, paiknedes kusagil luule ja proosa vahel.”

Palju on kasutatud piiblimotiive, põimituna idamaise müstikaga, mis muudavad selle väikese raamatukese heaks jõulukingiks. Aga samas ei pea selle lugemiseks olema kristlane, sobib hästi ka teistele.

Juba lapsepõlves emaga Ameerikasse emigreerunud Gibrani teosed saavutasid Läänes eriti suure populaarsuse 1960-ndatel, mõjutades teiste hulgas selliseid tuntud tegelasi nagu Elvis Presley ja John Lennon, Johnny Cash ja David Bowie.

Nüüd ma lähen, nagu on läinud teisedki, kes on risti löödud. Ja ärge mõelge, et oleme ristilöömisest väsinud. Sest tähtsamad ja veelgi tähtsamad mehed peavad meid aina suuremate ja suuremate maade ja taevaste vahele risti lööma.

Jaga seda lugu ka teistega!