Kene Vernik “Hea une teejuht”

Enne seda, kui lavale ilmus Kene Vernik, oli unetuse ravimine mulle tuntud ainult filmist “Mehed ei nuta” (1968). Huvitaval kombel meenutab ta veidi ühte noort arsti, keda seal kehastas Helle Juksar (omal ajal kuulus mannekeen, kellele see jäigi paraku ainsaks filmirolliks). Ei tea, kas see film võis teda oma elukutse valikul kuidagi inspireerida?

Okei, see selleks. Vernik jäi tegelikult silma juba kümne aasta eest telesaatest “Eesti otsib superstaari”, kus oli minu mäletamist mööda isegi veidi juttu sellest, et ta käis ülikooli kõrvalt tööl unekeskuses. Pärast seda olen igatahes juhtunud korduvalt lugema ka tema temaatilisi artikleid ning temaga tehtud intervjuusid (näiteks Telegramist). Ühtegi teist unetehnoloogi ma ei teagi. Seega on ta minu jaoks selles vallas täielik autoriteet. (Kui mitte arvestada Sigmund Freudi, kelle lähtepunkt ja vaatenurk on siiski hoopis teine).

“Hea une teejuht” on, nagu ütleb alapealkiri, praktiline käsiraamat unetusest jagusaamiseks. Vernik toetub teadusuuringutele, kuid see ei tähenda, et tekst oleks tavalugejale liiga keeruline. Kohati toob ta küll sisse selliseid erialatermineid, mida ma ausalt öeldes täna enam ei mäletagi, aga need ei mõju häirivalt. Raamat on hästi liigendatud. Sellest leiab nii teooriat, praktilisi näpunäiteid, kirjeldusi patsientide juhtumitest kui ka autori isiklikest kogemustest. Ainuke kriitiline märkus puudutab seda, et vahepeal kasutatud roosa kiri roosal taustal ei ole just kõige kergemini loetav. Õnneks esineb seda suhteliselt vähe.

Avaldatud on ka lugejatele mõeldud kahekuine eneseabikava, mida ma ei ole järginud, sest mul lihtsalt ei ole aega selles toodud ülesannete täitmiseks (mõttepäevikud, töölehed jne.). Isegi raamatust blogipostituse kirjutamiseni jõudsin alles nüüd, kuigi see sai ostetud juba oktoobris, kui see ilmus, ja lugemisest on samuti möödas juba… veidi aega.

Kokkuvõttes jäi mulje, et minu olukord ei ole selles osas (pean silmas unetust) praegu kõige hullem, kuid probleemiga tuleks siiski tegeleda, et see ei süveneks. Näiteks võiks vältida õhtuti arvuti kasutamist ja hakata regulaarselt trenni tegema. Nojah, võiks, aga… eee, võib-olla see kunagi tõesti õnnestub. Vähemalt mõelda selle peale ju võib. Peaasi, et suund on õige.

Lõpetuseks peatun siin veidi ühel teemal, millest selles raamatus võinuks ehk rohkem juttu olla.

Kohe üsna alguses toob Vernik välja, et “on teada, et inimesed magasid varasematel aegadel polüfaasiliselt ehk siis tehti kaks või rohkem pikemat uneaega ning niinimetatud ühte ööund hakati magama siis, kui 19. sajandil toimus suur tööstusrevolutsioon, kus töötunnid muutusid ääretult oluliseks, nii et vajalik uni suruti tihedalt öösse ja selle arvelt hakati näpistama töötundide kasuks.”

Olen kuulnud, et osadel minu esivanematel (talurahvas, mitte töölised) oli kombeks terve perega öösiti üles tõusta, kõhud täis süüa ja uuesti magama minna, et hommikul kohe tööga pihta hakata. Vernik sellist tegevust ilmselt heaks ei kiidaks. Vähemalt lk 122 märgib ta vanemaealiste unehügieenist kirjutades, et selline öine ärkamine, mis tükeldab ööund, tekitab uinumisraskusi. Samas… kui üks ööuni on tegelikult alles nii hiljutine nähtus, kas ei või inimese organismile sobida siis paremini hoopis mingi varasem, polüfaasiline rütm? Mitte sellisel kujul nagu seda tänapäeval vahest propageeritakse (a la magad 8×20 minutit ööpäevas), vaid midagi sarnast sellele nagu see võis olla siin vanasti, kui öist und katkestas lihtsalt pikem paus, mille kestel oldi ärkvel, söödi ja tehti muid toiminguid.

Mina selle küsimuse vastust ei tea, aga oleks huvitav teada.

Jaga seda lugu ka teistega!