Kuna praegu on kõigil kombeks sel teemal midagi arvata, siis avaldan siin ka oma seisukohad pikaajalise isehakanud poliitikavaatlejana.
1. Eesti valitsuse hoidumine katalaanide iseseisvusliikumise toetamisest on mõistetav, sest tuleneb reaalpoliitikast, kuid see ei tähenda, et Eesti poliitikud peaksid hakkama sisuliselt õigustama Hispaania keskvalitsuse käitumist või jagama katalaanidele mingeid õpetussõnu, kui ei ole ennast eelnevalt teemaga isegi korralikult kurssi viinud. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja president Kersti Kaljulaid võinuks pigem kasutada võimalust vait olla, mitte ennast taoliste intervjuude ja avaldustega lolliks teha. Vägivalla kasutamine poliitiliste vaidluste lahendamiseks tuleb üheselt hukka mõista.
2. Kataloonia kriisi lahenemise eelduseks on Hispaania praeguse peaministri Mariano Rajoy ametist lahkumine, mis avaks tee Katalooniale suurema autonoomia andmiseks. Rajoy vastuseis sellele ulatub tagasi 2004. aasta parlamendivalimisteni, mil ta lubas äsja Rahvapartei juhiks saanuna blokeerida kõik katsed seda teha. Just tema vastuseis suuremale autonoomiale on viinud katalaanide iseseisvusliikumise tõusuni.
2004. aasta valimised võitsid sotsid, kes leppisid katalaanidega kokku suuremas autonoomias. Rahvapartei kaebas selle põhiseaduskohtusse. Kui kohus jäi venima, siis hakkasid Kataloonias asuvad omavalitsused viima protestiks selle vastu läbi konsultatiivseid rahvahääletusi iseseisvuse küsimuses. Kui 2010. aastal langetas kohus häältega 6:4 otsuse katalaanide kahjuks, siis tuli Barcelonas tänavale miljon inimest. Kaks aastat hiljem toimus veel suurem meeleavaldus juba otseselt iseseisvuse toetuseks, sest vahepeal võimule tulnud Rajoy valitsus lükkas tagasi kõik katalaanide algatused suurema autonoomia saamiseks Hispaania koosseisus. Ja sama liini on ta jätkanud tänaseni välja.
Tõenäoliselt on täna veel olemas mingi võimalus kokkuleppe saavutamiseks, aga ilmselgelt ei saa selleni jõuda siis, kui Hispaania keskvalitsus jätkab oma senise suhtumisega. Rajoy jäik vastuseis katalaanidele suurema autonoomia andmisele ongi just see, mis praeguse kriisini on viinud.
3. Kataloonia olukord ei ole küll üks-ühele võrreldav Eesti iseseisvuse taastamisega, kuid katalaani rahvuslastele on olnud suureks eeskujuks just see protsess, mis Balti riikides aastatel 1988-1991 aset leidis. Seda on korratud peaaegu samm-sammult, alates suurtest massimeeleavaldustest iseseisvuse toetuseks, mis on toonud tänavatele miljoneid inimesi (sealhulgas Balti keti järgi tehtud Katalaani tee), kuni riigiõiguslike deklaratsioonide ja rahvahääletusteni.
1988. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest – NSV Liidu Ülemnõukogu kuulutas selle mittevastavaks NSV Liidu konstitutsiooni ja teiste seadustega. 2013. aasta jaanuaris võttis Kataloonia parlament vastu deklaratsiooni Kataloonia rahva suveräänsuse ja enesemääramisõiguse kohta – Hispaania põhiseaduskohus kuulutas selle konstitutsioonile mittevastavaks.
1991. aasta märtsis viidi Eestis läbi referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses, mida NSV Liidu keskvõim ei tunnistanud. Kataloonias viidi juba 2014. aastal sisuliselt läbi rahvahääletus enesemääramise küsimuses, aga kuna Hispaania põhiseaduskohus ei lubanud seda isegi “avaliku konsultatsioonina, mis ei ole rahvahääletus”, siis nimetati see Kataloonia valitsuse poolt ümber “osalusprotsessiks”. Nüüd siis korraldati lõpuks (pärast pikki vaidlusi, millega üritati saada luba keskvalitsuselt) iseseisvusreferendum, mille läbiviimist keskvalitsus üritas takistada.
Eestis läks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis küll veretult, kuid Lätis ja Leedus, mille ülemnõukogud võtsid vastavad otsused vastu juba 1990. aasta kevadel, olid järgmise aasta jaanuaris tankid tänavatel ja toimusid verised kokkupõrked – sarnased arengud ei ole nüüd ilmselt välistatud ka Kataloonias, kui Hispaania keskvalitsus oma suhtumist ei muuda.
4. Euroopa Liidu eesistujariigina peaks Eesti tegema kõik meist oleneva, et Hispaania keskvalitsuse suhtumine muutuks. Minu arvates on see ka ainus tagatis Hispaania territoriaalse terviklikkuse säilimiseks. Vastasel korral võivad katalaanid lõpuks lihtsalt ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutada ning siis on sellele probleemile veelgi keerulisem mingit lahendust leida.
5. Need meie suured “rahvuslased” (loe: EKRE juhtkond), kelle sõnul ei ole katalaane kui eraldi rahvust üldse olemas ja seega ei saa seal rääkida ka mingist enesemääramisõigusest, võiksid ennast põlema panna. Hispaanias üritati katalaane viimati rahvusena tasalülitada diktaator Franco ajal. Tahaks loota, et Rajoy nüüd siiski päris sama teed ei lähe.