Käed eemale Müürilehest!

Kui läinud aasta detsembris tuli uudis, et Müürileht läheb SA Kultuurileht alla, vormistasin kohe tellimuse, et ei peaks seda edaspidi enam kusagilt otsimas käima, vaid saaksin lehe otse postkasti.

Ma ei olnud varem Müürilehe järjepidev lugeja, aga kui nägin seda kusagil jagatavat, siis võtsin ikka kaasa, sest seal ilmub sageli just paraja pikkusega ja üsna hästi kirjutatud artikleid teemadel, mis mind huvitavad. Müürilehe sünnilooga ma küll kursis ei ole, aga mulle tundus see omamoodi ideelise jätkuna kunagi ilmunud kvartalikirjale Vihik, mida andis välja Eesti Kirjanduse Selts. Nüüdiskultuuri häälekandja, nagu nad ennast ise nimetavad.

Alguses esindas Müürileht justkui tänapäeva Tartu vaimu, kuid nüüdseks kajastab see sama meelelaadi avaldumisvorme palju laiemalt pinnalt. Kahju muidugi, et seal ei kirjutata sagedamini Viljandi asjadest, aga see selleks.

Mõned nädalad hiljem kuulutas poliitnolk Jaak Madison oma Eesti Päevalehele antud pikas aastalõpuintervjuus, et Müürileht ei vääri riiklikku rahastust, sest tegemist on nišiväljaandega. Madisoni tees oli talle iseloomulikult üpris ajuvaba, sest riiklikku rahastust vajavadki eelkõige just nišiväljaanded, kuid pani samas mõtlema selle peale, mis saaks Eesti kultuuriajakirjandusest, kui EKRE riigis kunagi päriselt võimule pääseks.

Nimetatud partei juhtivate tegelaste väljaütlemiste põhjal võib ju ennustada, et SA Kultuurileht pannakse kinni ning kõik selle alla kuuluvad väljaanded lõpetavad ilmumise, sest need lihtsalt ei suuda siin ellu jääda. Suuremates riikides võivad taolised väljaanded ilmuda ka täielikult isemajandavana, aga Eesti elanike arv on kahjuks nii väike, et siin kriitilist massi lugejaid kokku ei saaks.

Mina kaotaksin sedasi suurema osa oma eestikeelsest lugemisvarast. EKRE tahab sisuliselt panna kinni kuus väljaannet, mida ma praegu tellin (nende jutt sellest, et kaotatakse vaid riiklik rahastus, on pelgalt eufemism, nagu nad ise ja nende toetajad kahtlemata mõistavad), ning veel mõned, mida aeg-ajalt veebist loen.

Nähtavasti soovitakse saavutada seda, et kogu Eesti rahvas langeks intellektuaalselt Madisoni tasemele ja hakkaks nagu üks mees EKRE-t valima. Äärmiselt egoistlik ja küüniline suhtumine, kuid paraku mitte üllatav taoliste kahepalgeliste rottide puhul.

Eile hommikul leidsin lõpuks oma postkastist käesoleva aasta esimese Müürilehe. Lugesin seda õhtul, lõpetasin täna. Kuid veel enne seda, kui jõudsin Müürilehte sirvida, hakkasin eile Postimehe veebist lugema Mihkel Muti järjekordset heietust. Jätsin pooleli kolmanda lõigu juures, kus ta mainib Müürilehe toomist riigi rahakoti peale, kuulutades üleolevalt, et see võiks oma tüübilt “olla ju kunagiste käsikirjaliste almanahhide analoog”. Edasi ei viitsinud lugeda.

Minu meelest on värske Müürileht päris sisukas. Leidsin sealt umbes veerandsada teksti, mille lugemise järel ei olnud kahju kulunud ajast. Autorite hulgas esineb noorte kõrval seejuures ka juba vanemaid ja tuntumaid, näiteks Andrus Kivirähk, Mall Hiiemäe, Kristjan Otsmann, Margus Ott, Alvar Loog, Jaak Tomberg, Jaan Pehk, Signe Ivask ja Halliki Harro-Loit, Katrin Pauts jt. Mutt arvab, et nende tribüüniks peaks olema käsikirjaline almanahh?

Nojah. Fantaseerida ju võib.

PS. Müürilehes on ka intervjuu Mari Kalkuniga, kes ütleb muu hulgas järgmist: “Tegelikult tuleme me täpselt selle pimeduse teema juurde tagasi, mille peale ma olen hästi palju mõelnud. Viimasel ajal eriti, kui ma vaatan oma last ja seda, mida üldse tänapäeva lapsele vaadata, lugeda pakutakse. Rohkelt on mustvalget vastandamist ning pidevat võitlust hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. See käib kogu aeg läbi. Muinasjuttudest, multikatest, lastefilmidest. Põnevust kruvitakse vastandamisega. See tegelikult häirib. Soomeugrilik maailmatunnetus on hoopis teistsugune.”

Tunnistan, et tegelesin selles postituses suurema loetavuse saavutamiseks teadlikult pinge kruvimisega. Müürilehe värske number esindab pigem soomeugrilikku maailmatunnetust. Soovitan seda lugeda ja Müürilehte tellida, et selle majanduslik jalgealune muutuks veelgi kindlamaks.

Jaga seda lugu ka teistega!