Jorge Luis Borgese topeltkogu

“Ma tunnen, et surm läheneb – mitte et see tõsiasi mulle erilist huvi pakuks –, ja seetõttu tuleb mul oma kommet teemast kõrvale kalduda ohjes hoida ja jutustamisega ruttu peale hakata.”

Argentiina kirjanik Jorge Luis Borges (1899-1986) jõudis Loomingu Raamatukogu kaudu eestikeelsete lugejateni juba 1970-ndatel. Tänavu avaldati samas ühiste kaante vahel tema kaks viimaseks jäänud jutukogu “Liivaraamat” (1975) ja “Shakespeare’i mälu” (1983). Kokku 17 juttu, vahepeal lisaks üks epiloog. Hispaania keelest on need tõlkinud Kai Aareleid.

Borges oli omal ajal tuntud selgete poliitiliste seisukohtade poolest, mida ta jõuliselt väljendas. Klassikalisest liberalismist mõjutatud tõelise konservatiivina vihkas ta nii kommuniste kui ka natse, pidades kõige olulisemaks indiviidi vaba arengut, mitte riiki. Rahvuspopulist Juan Peróni valitsemisajal kujunes temast üks Argentiina opositsiooni intellektuaalsetest juhtidest ja 1976. aastal toetas ta koguni sõjaväelist riigipööret, millega Peróni lesk Isabel võimult kõrvaldati.

Uus parempoolne režiim, mis alustas kohe jõhkrate repressioonidega oma vasakpoolsete oponentide kallal, osutus talle siiski samuti vastuvõetamatuks. Borges lõpetas isegi kaastöö ajalehele La Nación (üks Argentiina suurimaid päevalehti, umbes nagu Eestis Postimees), protesteerides nii selle vastu, et väljaanne toetas võimule tulnud huntat.

Tema ilukirjanduslikud teosed ei ole otseselt poliitilised. Ta ei olnud nö. võitlev kirjanik ega ürita suruda lugejatele peale mingit kindlat ideoloogilist vaadet või programmi. Kuid poliitilisi teemasid käib siiski läbi ka neist.

Nii näiteks kujutab ta ühes jutus katset luua Maailma Kongress, mis esindaks kõiki inimesi kõigist rahvustest. Kas oli see pilge kommunistlike internatsionaalide aadressil? Ei tea, aga tundub küll. Ühe teise jutu nimitegelaseks on Avelino Arredondo, kes mõrvas 1897. aastal Uruguai presidendi. Jne.

Liiga palju poliitikat siin siiski ei ole. Domineerima jäävad pigem autori omapärane fantaasia, hea stiil ja teravmeelsed puändid.

Üks lugu, mis on kirjutatud H. P. Lovecrafti mäletuseks (Borges: “Saatus, mis teatavasti on seletamatu, ei jätnud mind enne rahule, kui kirjutasin postuumse loo Lovecraftist – kirjanikust, keda olen alati pidanud tahtmatuks Poe’ parodeerijaks.”) lõpeb nii: “Uudishimu sai hirmust võitu ja ma ei pannud silmi kinni.” See tähendab, et jääb pooleli kõige huvitavama koha peal.

Borges kasutab sama võtet korduvalt. Sageli võtab ta otsad kokku ühe lausega, mis stimuleerib lugejat edasi mõtlema. “Liivaraamatut” pidas ta ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks.

Jaga seda lugu ka teistega!