Sain kirjastuselt Varrak peagi kirjandusfestivalile HeadRead saabuva Dave Hutchinsoni romaani “Euroopa sügis” (2014, e.k. 2015), mille üle toimus täna väike arutelu Facebookis. Siin on võetud kokku minu postitused sealt.
Põnev lugu, mis sisaldab reaalsuse elemente, aga ei muutu tulevikustsenaariumina eriti usutavaks, sest autor on kohati ilmselt sihilikult vindi täiesti üle keeranud, tehes omapäraseid nalju tänapäeva arvel.
Näiteks siis, kui ta kujutab Euroopa Liidu riismete tuumikuna Suurbritanniat ja Poolat, mis on praegu kõige euroskeptilisemad liikmesriigid. Või kui ta kirjutab, et Poolas võitsid veel siis (umbes aastal 2050) valimisi “kommunistid – vabandust, sotsiaaldemokraadid”, kuigi vasakpoolsed ei ole juba täna enam üldse Poola parlamendis esindatud.
Või tegelikult… kas need üldse olid naljad?
Raamatu kirjutamise ajal võis ju paista, et postkommunistlik Demokraatlik Vasakliit ei olegi Poolas veel täiesti löödud jõud. Ja Suurbritannias olid saanud eelnenud valimistel ühe oma ajaloo parimatest häältesaakidest Liberaaldemokraadid, sealne euroopameelseim erakond, keda on tabanud nüüd hiljem kohutav häving.
Hutchinsoni kujutluspilt tulevikust võis seega olla selles osas mitte teadlik absurdihuumor, vaid see kukkus hoopis kogemata nii välja – see näitaks ka seda, kui ennustamatu on tulevik tegelikult. Võib-olla siis asjad muutuvadki vahepeal veel nii palju, et aastal 2050 mõjub see raamat päris prohvetlikuna.
Tundub, et tegelaskujude loomisel on saadud kõvasti inspiratsiooni ka Eesti poliitikute nimekirjast.
Eestlasest peategelane Ruudi kasutab muu hulgas varjunime Laar. Tema tujutsev isa, kes on kiindunud lätlastesse, kaanib pidevalt viskit ja omab keerulisi suhteid naistega, kannab nime Toomas (Hendrik Ilves?). Vend on Ivari (Padar?).
Kui Toomas algatab Lahemaa rahvuspargi iseseisvumise, siis võib ju selles näha ka mingit iroonilist mängu Ilvese Ärma talu teemadel. Vähemalt võib hea fantaasia korral selliseid seoseid tuletada.
Kui mõtiskleda lugemise ajal selle üle, kust autor võis mingiteks asjadeks inspiratsiooni saada, siis muutub see raamat kohe väga naljakaks, kuigi võib ju jõuda sedasi ka meie psühholoogilise kaitse meeste huviorbiiti.
Kui teha Hutchinsonile selle teose põhjal psühhiaatriline ekspertiis, umbes nagu nüüd siin Kenderi protsessi käigus kavas, siis ei ole küll mingit kahtlust, et ta kuulutatakse hulluks, sest selles mõttes on see ikkagi täitsa kreisi tekst.
Žanriliselt tõesti raske määratleda ja sisuliselt rohkem lõbus mäng erinevatel teemadel kui väga loogiline ja koherentne lugu, aga märkasin, et see spionaažiosa sisaldab tobeduste kõrval ka kasulikke, praktilisi nõuandeid.
Näiteks siin vaid üks, mis puudutab inimese sarnasust võltspassi pandud fotoga: “Muuda kuidagi oma välimust. Mitte keegi ei näe välja nii nagu oma passipildil; kui näeks, siis hakkaks piirivalve kahtlustama.” Tabav tähelepanek!