“Gogoli disko” (Ugala)

Mõne nädala eest Sakalas avaldatud intervjuus tunnistas lavastaja Ott Aardam, et Paavo Matsini romaani “Gogoli disko” lavale toomine on paras pähkel. “Usun, et klotsid lähevad lõplikult kokku esietenduseni jäänud aja jooksul,” lootis ta siis.

Käisime teatris teisipäeva õhtul, kolmandal etendusel, ja minu meelest ei olnud klotsid selleks ajaks veel paika saanud. Näitlejad andsid endast parima, nagu tavaliselt, aga sellest ei piisa, kui lavastus ise on nõrk.

Lavastuse parim koht oli selle lõpp, viimane minut, mis erines muidugi romaani omast (seal on see nii ulmeline, et seda olnuks sisuliselt võimatu lavale tuua) ja keeras peale sellise (enese)iroonilise vindi, milles võis näha ka omamoodi eneseõigustust nende vaatajate ees, kellele see tükk valmistas väikese pettumuse. Aitäh!

Näitlejad, nagu öeldud, andsid endast parima, aga üks põhjustest, miks see lavastus tööle ei hakanud, peitus samas kindlasti ka neis. Matsini loodud tegelased on ehtsad vene tüübid. Tema romaani lugedes jooksis silme eest läbi rida vanadest nõukogude komöödiatest tuntud näitlejaid (Juri Nikulin, Andrei Mironov jt.). Nüüd mängisid neid tegelasi eesti näitlejad, kes ei mõjunud neis rollides piisavalt usutavalt. Nad pidid kehastama venelasi, aga mõjusid lihtsalt mingisuguste tegelaste, mitte venelastena.

Kõige venelikumalt mõjus kummalisel kombel (ilmselt tänu võimsale parukale ja sensuaalsele olekule) baaridaam Katerina (Kadri Lepp), kes oli selles loos just ainuke eesti soost tegelane.

Kui selline nihestatus oli lavastaja teadlik valik, mis pidi lisama loole mitmekihilisust, siis jäi selles peituv iroonia minu meelest veidi liiga peeneks, vaatajatele peaaegu tabamatuks.

Suvelavastustena tuuakse tavaliselt välja kergeid jante, mille eesmärk on publikut naerutada. Tundus, et sama eesmärki oli peetud silmas ka antud juhul, kuid see jäi saavutamata. Tõsi, vaoshoitud turtsatusi ja mõminat kostus etenduse jooksul palju, aga ma ei kuulnud kordagi, et publik oleks laval (publik asus Ugala pöördlaval, mäng toimus selle ümber) südamest lõkerdanud. Ja oli väga palju selliseid kohti, mis olid ilmselt mõeldud publiku naerutamiseks, aga mitte keegi ei naernud.

Vahepeal mõtlesin, et kui vaatajad oleks purujommis, siis läheks see lavastus neile ehk paremini peale, tunduks naljakas, aga kaine peaga jättis külmaks, pani pigem lihtsalt õlgu kehitama. Võimalik, et see meeldiks ka Tujurikkuja fännidele, kelle jaoks maailma suurim nali on kahesõnaline: “Eesti huumor”. Nii halb see siiski ei olnud, et vaatajad vaheajal massiliselt lahkuma oleksid hakanud.

Väga palju oli nähtud vaeva lavakujundusega ja Ugala uusi tehnilisi võimalusi demonstreeriti nüüd kõvasti. Neid tasub vaatama minna, aga ainult sellest ei piisa. Tuleb kahjuks nõustuda ühe kriitikuga, kes märkis teatrist lahkudes: milline ruumi raiskamine!

Matsini “Gogoli disko” lavale toomine oli nii või teisiti riskantne ettevõtmine. Julgus seda teha väärib küll tunnustamist, aga tulemust ei saa kahjuks hinnata enamaks rahuldavast. Vaeva oli nähtud kõvasti, aga ma ei ole kindel, et dramatiseerija Ivar Põllu ja lavastaja Ott Aardam lõpuks isegi teadsid, mida nad täpselt teha tahtsid. Kuidagi sihituks jäi kogu see tõmblemine.

Jaga seda lugu ka teistega!