Eugen Ruge “Cabo de Gata”

Cabo de GataLoomingu Raamatukogus ilmunud “Cabo de Gata” on Eugen Ruge teine romaan, kirjutatud 2011. aasta novembrist 2012. aasta augustini, kuid tegevus leiab aset Saksamaa taasühinemisele järgnenud aastatel, 1990-ndate esimesel poolel.

2011. aastal ilmunud Ruge debüütromaan “Kahaneva valguse aegu”, mis andis läbi ühe perekonna saatuse pildi SDV ajaloost, oli sügavalt autobiograafiline. Tema enda vanavanemad olid kommunistid, kes emigreerusid pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaalt Nõukogude Liitu. Tema isa, kes oli siis 16-aastane, viibis hiljem aastaid GULAG-is, naasis pärast vabanemist naise ja lastega Ida-Saksamaale, aga ei lakanud olemast marksist. Ruge ise põgenes veidi enne Berliini müüri langemist Lääne-Saksamaale. “Cabo de Gata” puudutab seda tausta vaid vilksamisi, alguses, kui peategelane viibib veel Saksamaal ja kohtub oma isaga.

“Minu tegevusest kaugelt tähtsamaks pidas ta iseenda oma. Nimelt kirjutas ta ikka veel, ka seitsmekümneselt, ajaloofilosoofilisi artikleid ajalehtedele, mis talle honorari ei maksnud. Neis oli pidevalt juttu Euroopa suurtest revolutsioonidest, niisiis inimkonna küsimustest, nagu ta seda nimetas. Ka sel päeval rääkis ta ühest kusagil ilmunud kirjutisest Prantsuse revolutsiooni kohta, põgusalt, šifreeritult, nagu alati vaikimisi oletades, et tema artikli ajalooline taust on kõigile teada, nõnda et ma tundusin endale – ja see on see, mida ma tegelikult mäletan – taas kord juhmina.”

“Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida, kuidas see oli,” kuulutab autor ise sissejuhatuseks, aga tõlkija Tiiu Relve järelsõnast võib lugeda, et sarnaselt Ruge debüütromaanile “on ka see ilmselgelt küllaltki autobiograafiline.”

Minajutustaja on mees, kirjanik, kes meenutab aastaid hiljem ühte perioodi oma elust.

“Mul on meeles, nagu ei oleks ma oma olukorda tõsiselt võtnud, nagu oleksin seisnud iseenda kõrval ja vaadanud ennast nagu romaanitegelast, ja kui ma olen selle põhjendamatu rõõmuhetke, nagu ka teised vähem tähtsad hetked oma mälus säilitanud, siis on asi ilmselt selles, et ma tollal, kas selsamal hetkel või siiski järgmisel või ülejärgmisel, kontrollisin materjali kõlbulikkuse seisukohalt järele kõike, mida ma tegin või mis minuga juhtus; et samal ajal, kui ma veel oma elu läbi elasin, hakkasin ma seda prooviks juba kirjeldama.”

Tegelane oli jõudnud sügava kriisini ja pakkis oma elu Saksamaal täiesti kokku.

“Ma ei mäleta enam detailselt, mis ma üles ütlesin, aga ma ütlesin kõik üles. Mul õnnestus end vabastada koguni kohustuslikust tervisekindlustusest (argumendiga, nagu viibiksin ma määramata ajani välismaal), aga kui ma viimaks veel passilauda läksin, kus ma kummalisel kombel pidin väljaregistreerimiseks esitama oma üürileandja tõendi, siis selgus, et välja registreerida sai ainult siis, kui kandsid väljaregistreerimisblanketile oma tulevase elukoha. Ma ei mäleta enam selle naise nägu. Mäletan, et ta oli blond (värvitud). Ja mäletan tädilikku armulikkust tema hääletoonis, kui ta ütles: Te peate ju ometi teadma, kuhu te minna tahate.”

Aga tema täpselt ei teadnud, vaid läks lihtsalt Barcelona rongi peale.

“Täpsemalt öeldes läksin ma Baseli rongi peale, et sealt siis öise rongiga Barcelonasse sõita. Nagu raudteeinfost selgus, oli see kõige lihtsam ja odavam ühendus lõunasse suundumiseks, ja sinna ma ju minna tahtsin.”

Barcelonas viibimise teisel päeval leidis ta ühes kohvikus ajalehte sirvides lõpuks endale sihtpunkti.

“Ei mäleta enam, millal tegin otsuse veel samal päeval Barcelonast lahkuda, kindel on ainult see, et otsus oli juba tehtud, kui ma seal istusin… /—/ …lehitsesin lehte vähemasti pro forma, kuigi minu hispaania keel oli isegi suuretiraažilise lehe jaoks liiga hädine. Kusagilt, võib-olla juba esimeselt leheküljelt, leidsin ilmateate, millest ma aru sain, sest see koosnes peamiselt maakaardist. Värvispekter sinisest oranžini näitas sooja jaotumist Hispaania mandril ja kaardi väljalõiked Vahemere saartel, ja kõige tugevam oranž laik oli maa kagutipus, ühe punkti ümber, mille nimi – ma ei saanud täpselt aru, kas see hõlmas kogu regiooni tervikuna või üht kindlat kohta – oli Cabo de Gata.”

Tegemist oli talveperioodiga, Andaluusias asuv Cabo de Gata on üks Hispaania soojemaid paiku. Olles sinna jõudnud, kavatses ta aga kohe tuldud teed tagasi minna.

“Kui ma selleks ööks Cabo de Gatasse jäin, siis sellepärast, et vana naise kinnitust mööda ei sõitnud pärastlõunal ühtki bussi Almeríasse tagasi. Mäletan, kuidas ma risti ja põiki läbi inimtühja asula kõndisin, et leida hotelli või pansionaati. Peast käis läbi sõna kummituslinn. Kõikjal haigutavatel tühermaadel hulkusid kassid. Peaaegu kõik kõrtsid olid suletud, ja selles ühes, mille ma avatuna eest leidsin, konutasid pimedas nurgas laest alla rippuvate seasinkide all paar kohalikku ja silmitsesid mind tummalt, kui ma peremehelt ulualuse võimalust pärisin.”

Hiljem selgus, et vana naine valetas, pärastlõunal buss ikkagi sõitis, aga selleks ajaks oli peategelane juba jäänud pidama kohta, kus ta sada kakskümmend kolm päeva püüdis asjatult romaani kirjutada, kuni tal lõpuks raha otsa sai. “Cabo de Gata” räägibki põhiliselt sellest, mida ta seal tegi, nägi, mõtles, tundis jne.

Tegemist on juba kolmanda nüüd hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud Hispaania-ainelise teosega. Eelmised kaks, Roberto Bolaño “Liuväli” ja Jaan Unduski “Teekond Hispaania”, mulle nii palju ei meeldinud, aga “Cabo de Gata” on kuidagi väga lähedaselt realistlik. Ja juba mais võib selle autorit näha-kuulda Tartus, kirjandusfestivalil Prima Vista.

Jaga seda lugu ka teistega!